Ülemöödunud pühapäeval tundsin end kehvasti. Väsimus ja pohmelli tunne, kuigi polnud alkoholi poole vaadanudki. Läksin too päev õige varakult voodisse, mõtlesin, et ilmselt kellaaja muutmisega seotud nähtus.
Esmaspäeval ärkasin haigena. Palaviku tunne ja valutav kurk. Otsisin kraadiklaasi ja leidsin poiste toast. Katki, no jah, mis sa teed. Sisuliselt vahet polegi, mitu pügalat see oleks näidanud. Kui on haige inimese tunne, siis järelikult oled haige.
Arvate, et ma koju jäin? Arvake uuesti. ma ei tea ühtegi eestlast, kes jääks tööle minemata väikse palaviku ja hella kurgu pärast. Panin ennast riidesse, surasin käekotti hunniku teepakke ja läksin tööle. Enne, kui hakkate õiendama, et appi, kui vastutustundetu jne, siis teadke, et ma puutun tööl olles inimestega minimaalselt kokku. Peaasjalikult istun ihuüksi kontoris ja suhtlen inimestega telefoni ning e-posti teel. Kuigi, jah, põhimõtteliselt olen ma nakkusohtlik ka nendele vähestele kaastöötajatele, kellega kokku puutun ja samuti ka ühistranspordis võhivõõrastega. Teisest küljest, mul on kodus ka terve pataljon inimesi, võib ju mõelda näiteks, et ma säästsin neid kui kodus pisikuid ei levitanud.
Kolmapäeval saatis üks tuttav mees mulle sõnumi, milles soovitas voodirežiimi ja kiiret paranemist. Nii tüüpiline mees, ma ütlen. Pärast seda, kui mu esimene laps ilmavalgust nägi, ei ole ma saanud kordagi inimese moodi põdeda. Emad lihtsalt ei ole haiged. Punkt.
Kes koristab ja teeb süüa, käib poes kell pool üksteist sirklit ostmas ja loeb koos lapsega Nublut? Ikka ema, olenemata tema tervislikust seisust. Maailm ei jää seisma, sest emal on väike külmetus. Õnneks olen ma üldiselt suhteliselt hea tervisega ja reeglina kohutavalt ei põe. Aga millegipärast ma arvan, et isegi, kui mul oleks kõhus lahtine haav, millest verd purskaks ja parem käsi amputeeritud ning vasakus jalas gangreen, siis peaksin ma ikka oma meesteväge teenindama.
Mäletan kuidas me ükskord paar aastat tagasi terve perega kõhugrippi põdesime. Kohe julmalt põdesime. Mõlemast otsast tuli vedelat ollust välja. Lõpuks olid mul kõik voodipesud mustad ja uusi ka polnud, sest kõik oli lihtsalt täis oksendatud. Ja mida mina tegin? Läksin järgmisel hommikul pärast wc-poti kallistamast rohelise näoga tööle.
Ei. ärge saage valesti aru. Ma oleksin meeleldi kodus ja jooks mingit sooja jooki ja ägiseks diivani nurgas, ühe silmaga Netflixist "Kaardimaja" vaadates (kuni see seal veel on). Aga ma ei saa seda endale lihtsalt lubada. Isegi, kui ma elaks üle rahalise kaotuse, siis ei elaks ma üle seda kaost, mis kodus toimuks. Mitte, et mu lapsed enda järel ei koristaks või oleksid muidu saamatud, aga see on lihtsalt see mentaliteet, et kui ema kodus on, siis ei saa midagi tehtud. Vahel ma kuulen neid, kui nad koridoris minu magamistoa ukse taga omavahel arutavad, et ei tea, kas ma magan juba (kuigi tuli on kustus) ja siis konsensusele jõudmata avavad suure kolksatusega ukse ja sosistavad hästi valjusti:
-"Kas sa magad juba?"
-Jah, magan, mis sa tahtsid?
-"Ei midagi, lihtsalt tahtsin teada kas sa magad juba?"
Päriselt!?!
Kuidas teiega lood, kas olete korralikult kodus, kui väike tõbi kallal või ronite näljapajuki hirmus ikka tööle? Kas teie lapsed lasevad teil rahus põdeda või pole ka teie peres mõistet "haige ema" veel kasutusele võetud?
Esmaspäeval ärkasin haigena. Palaviku tunne ja valutav kurk. Otsisin kraadiklaasi ja leidsin poiste toast. Katki, no jah, mis sa teed. Sisuliselt vahet polegi, mitu pügalat see oleks näidanud. Kui on haige inimese tunne, siis järelikult oled haige.
Arvate, et ma koju jäin? Arvake uuesti. ma ei tea ühtegi eestlast, kes jääks tööle minemata väikse palaviku ja hella kurgu pärast. Panin ennast riidesse, surasin käekotti hunniku teepakke ja läksin tööle. Enne, kui hakkate õiendama, et appi, kui vastutustundetu jne, siis teadke, et ma puutun tööl olles inimestega minimaalselt kokku. Peaasjalikult istun ihuüksi kontoris ja suhtlen inimestega telefoni ning e-posti teel. Kuigi, jah, põhimõtteliselt olen ma nakkusohtlik ka nendele vähestele kaastöötajatele, kellega kokku puutun ja samuti ka ühistranspordis võhivõõrastega. Teisest küljest, mul on kodus ka terve pataljon inimesi, võib ju mõelda näiteks, et ma säästsin neid kui kodus pisikuid ei levitanud.
Kolmapäeval saatis üks tuttav mees mulle sõnumi, milles soovitas voodirežiimi ja kiiret paranemist. Nii tüüpiline mees, ma ütlen. Pärast seda, kui mu esimene laps ilmavalgust nägi, ei ole ma saanud kordagi inimese moodi põdeda. Emad lihtsalt ei ole haiged. Punkt.
Kes koristab ja teeb süüa, käib poes kell pool üksteist sirklit ostmas ja loeb koos lapsega Nublut? Ikka ema, olenemata tema tervislikust seisust. Maailm ei jää seisma, sest emal on väike külmetus. Õnneks olen ma üldiselt suhteliselt hea tervisega ja reeglina kohutavalt ei põe. Aga millegipärast ma arvan, et isegi, kui mul oleks kõhus lahtine haav, millest verd purskaks ja parem käsi amputeeritud ning vasakus jalas gangreen, siis peaksin ma ikka oma meesteväge teenindama.
Mäletan kuidas me ükskord paar aastat tagasi terve perega kõhugrippi põdesime. Kohe julmalt põdesime. Mõlemast otsast tuli vedelat ollust välja. Lõpuks olid mul kõik voodipesud mustad ja uusi ka polnud, sest kõik oli lihtsalt täis oksendatud. Ja mida mina tegin? Läksin järgmisel hommikul pärast wc-poti kallistamast rohelise näoga tööle.
Ei. ärge saage valesti aru. Ma oleksin meeleldi kodus ja jooks mingit sooja jooki ja ägiseks diivani nurgas, ühe silmaga Netflixist "Kaardimaja" vaadates (kuni see seal veel on). Aga ma ei saa seda endale lihtsalt lubada. Isegi, kui ma elaks üle rahalise kaotuse, siis ei elaks ma üle seda kaost, mis kodus toimuks. Mitte, et mu lapsed enda järel ei koristaks või oleksid muidu saamatud, aga see on lihtsalt see mentaliteet, et kui ema kodus on, siis ei saa midagi tehtud. Vahel ma kuulen neid, kui nad koridoris minu magamistoa ukse taga omavahel arutavad, et ei tea, kas ma magan juba (kuigi tuli on kustus) ja siis konsensusele jõudmata avavad suure kolksatusega ukse ja sosistavad hästi valjusti:
-"Kas sa magad juba?"
-Jah, magan, mis sa tahtsid?
-"Ei midagi, lihtsalt tahtsin teada kas sa magad juba?"
Päriselt!?!
Kuidas teiega lood, kas olete korralikult kodus, kui väike tõbi kallal või ronite näljapajuki hirmus ikka tööle? Kas teie lapsed lasevad teil rahus põdeda või pole ka teie peres mõistet "haige ema" veel kasutusele võetud?
Mina olen see ebatraditsiooniline eeestlane ja ema, kes jääb haigena koju. Sest ma lihtsalt ei viitsi minna, mul on õigus haigusele. Eile passis mu 19-aastane poeg minuga 2 tundi EMOS, sest ma arvasin, et mu ranne on murtud - kukkusin ja hakaks hullumoodi valutama. Selgus, et ei olnud siiski murtud. Aga sain valuvaigisti ja sideme :)! Poegh pidi mantlit selga aitama ja asju kandma (telefon ja rahakott). Saab ka nii.
VastaKustutaSiin ilmselt seisnebki vastus. Kui sa leiad, et sul on õigus haigusele ja taastumisele. Ma vist veel ei usu, et mul selleks õigus on :) On arenemisruumi.
KustutaVastu ööd leidsin ühe blogi listist Sinu oma ja lugesin loomulikult hooga läbi, ütlen nüüd "tere" :).
VastaKustutaÜks aus ja tore lugemine siin. Ja nii palju mõtteid tekitas, eriti just see vabandamise- jutt (a la "täna ei tulnud söök hästi välja " jms; oli vist 28, oktoobril?). Ma nüüd veidi mõtlen selle üle ja tahaks omalt pooltki kirjutada samal teemal, olles kunagi (ilmselgelt) olnud Sinuvanune, mäletan neid mõtteid päris hästi, ka seda, kuidas sellest üle saada.
Mis puutub mehe- naise- suhtesse, siis olin pikka aega arvamusel, et seda polegi vaja. Juhul, kui muidugi ei kohta printsi valgel hobusel ja värki. Prints tuli ja on. Valget hobust ei ole... aga kuhu ma ta siin väikeses korteris paigutaksingi... kui ta tuli, olin 40+ ja sellest möödas nüüdseks 8 aastat :). Iga asi juhtub omal ajal või natuke hiljem :)
Tere tulemast! Suur tänu positiivse tagasiside eest :).
KustutaHuvitav, et sa selle mehe-naise-suhte teema üles tõstsid. Hetkel just nokitsen postituse kallal, mille sõnum läbi lillede on - armastus on surnud. Ehk pean siiski pisut tagasi tõmbama ja rahulikult võtma :).