Teate seda tunnet, kui te lamate üksi pimedas magamistoas, tekk lohakalt peale visatud ja tunnete, kuidas kuumad, soolased pisarad täidavad silmakoopad ning nirisevad siis korraga, nagu paisu tagant vallandunu, kõrvadesse, tekitades seal ebameeldivalt niiske ja kõditava tunde? Ulute seal nagu hunt täiskuu poole, kisendades vastuseta jäävaid küsimusi: miks ta mind ei armasta? Miks ta mind ei taha? Kuidas ta sai mulle nii palju haiget teha? Miks ma pean alati nii loll olema ja mõttetutesse meestesse (naistesse) armuma? Kõri ümber oleks justkui nöör, mis kägistab ja rinnus on nii meeletu valu, et ähvardab südant ribadeks rebida. Ilmselt on kõik inimesed vähemalt korra elus kogenud seda, mida tähendab armastada ilma vastuarmastust kogemata. See teeb haiget. Rõvedalt.
Ise olen korduvalt sellises olukorras olnuna lootnud, et see jääb viimaseks korraks, kui ma midagi sellelaadset endal tunda luban. Soovinud, et valu oleks nii tugev ja meeldejääv, et enam kunagi ei oleks isu ühtegi meest enda südame ligi lasta. Kuna ma olen loomult pika taibuga ja lootusetu romantik, siis võin ma ilma probleemideta sama meest ka terve dekaadi taga ulguda. (Ma tean, uskumatu klammerduja!) Aga ikkagi läheb kuidagi nii, et ühel päeval on see murtud süda sellevõrra taastunud ja valu unustatud, et mingi ilus poiss tuleb ja röövib mu une, südame ja põhjustab taas ülalkirjeldatud tunnete virvarri. Sest paratamatult on mul oma tüüp, kellesse ma armun - mehed kellele ma ei meeldi.
Aga räägiks nüüd asjast. Ütleme, et see hirmus õnnetus on taas juhtunud ja hingetuna, läbi tati ja pisarate haletsed ennast kusagil kägaras, siis kuidas sellest kõige efektiivsemalt välja tulla? (Sest, noh, minu teada on neid mehi, kellele ma ei meeldi maailmas ikka veel piisavalt ja vaja ju ennast järgmiseks ette valmistada.)
Veini ei soovita. Alkoholiga pidi üldse nii olema, et see võimendab tundeid. Et kui on juba hea tuju, siis paar klaasi veini muudavad ülemeelikuks, aga kui oled südamevalus, siis pidi ahastus muutuma väljakannatamatuks. Kui hirmsasti vaja alkoholiga katkist südant ravida, siis soovitan tekiilat. See paneb unustama. Kõrvalnähud - unustad ära kuidas käia ja rääkida.
Lugesin hiljuti raamatut, milles väideti, et südamevalu saab efektiivselt ibuprofeeniga leevendada. See pidi sellest tulenema, et kuna kõik valud ju tegelikult saavad alguse ajust (mäletate veel 6nda klassi bioloogia tundi?) ja valuvaigistid toimivadki ajus, daa. Nagu, miks ma seda juba tuhat aastat varem ei teadnud? Kuna hetkel on mu süda parooli all lukus ja ükski mees pole seal tormi vallandanud, siis ei saa seda teooriat kohe ära katsetada. Aga juhul kui mõni, kes parasjagu tunnete meelevallas vaevleb, sattus mu blogi lugema, siis palun pliiz, proovige ära ja jätke kommentaar. Hullupööra tahaks teada, kas see toimib.
Ise olen korduvalt sellises olukorras olnuna lootnud, et see jääb viimaseks korraks, kui ma midagi sellelaadset endal tunda luban. Soovinud, et valu oleks nii tugev ja meeldejääv, et enam kunagi ei oleks isu ühtegi meest enda südame ligi lasta. Kuna ma olen loomult pika taibuga ja lootusetu romantik, siis võin ma ilma probleemideta sama meest ka terve dekaadi taga ulguda. (Ma tean, uskumatu klammerduja!) Aga ikkagi läheb kuidagi nii, et ühel päeval on see murtud süda sellevõrra taastunud ja valu unustatud, et mingi ilus poiss tuleb ja röövib mu une, südame ja põhjustab taas ülalkirjeldatud tunnete virvarri. Sest paratamatult on mul oma tüüp, kellesse ma armun - mehed kellele ma ei meeldi.
Aga räägiks nüüd asjast. Ütleme, et see hirmus õnnetus on taas juhtunud ja hingetuna, läbi tati ja pisarate haletsed ennast kusagil kägaras, siis kuidas sellest kõige efektiivsemalt välja tulla? (Sest, noh, minu teada on neid mehi, kellele ma ei meeldi maailmas ikka veel piisavalt ja vaja ju ennast järgmiseks ette valmistada.)
Veini ei soovita. Alkoholiga pidi üldse nii olema, et see võimendab tundeid. Et kui on juba hea tuju, siis paar klaasi veini muudavad ülemeelikuks, aga kui oled südamevalus, siis pidi ahastus muutuma väljakannatamatuks. Kui hirmsasti vaja alkoholiga katkist südant ravida, siis soovitan tekiilat. See paneb unustama. Kõrvalnähud - unustad ära kuidas käia ja rääkida.
Lugesin hiljuti raamatut, milles väideti, et südamevalu saab efektiivselt ibuprofeeniga leevendada. See pidi sellest tulenema, et kuna kõik valud ju tegelikult saavad alguse ajust (mäletate veel 6nda klassi bioloogia tundi?) ja valuvaigistid toimivadki ajus, daa. Nagu, miks ma seda juba tuhat aastat varem ei teadnud? Kuna hetkel on mu süda parooli all lukus ja ükski mees pole seal tormi vallandanud, siis ei saa seda teooriat kohe ära katsetada. Aga juhul kui mõni, kes parasjagu tunnete meelevallas vaevleb, sattus mu blogi lugema, siis palun pliiz, proovige ära ja jätke kommentaar. Hullupööra tahaks teada, kas see toimib.
Kommentaarid
Postita kommentaar