Alljärgnev lugu pajatab minu ühest rumalamast ja vastutustundetumast käitumisest, millele ei ole absoluutset ühtegi vabandust (kuigi ma loo käigus ennast igati õigustada üritan). Lugu sisaldab ka vägisõnu ja autori hoiatus on edastatud. Lugeda vaid omal vastutusel. Hilisemaid pretensioone ei rahuldata.
Juhtus nii, et sattusin hiljuti Maximasse. Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, siis poes ma eriti üldse ei käi. Ja veel eriti harva käin ma Maximas. Ometi on mul just selles ketis alati sekeldused ja hing veel pikalt hell.
Poest vajasin seekord apelsinimoosi (juba nädal aega oli metsik isu röstsaia järele, millel on mõnusalt mõru apelsinimoos ja viilakas atleeti peal, njämm) ja töö juurde nätsu (ärge parem hakake õiendama, et närimiskummis on jubedad mürgid ja muu selline). Moosi haarates märkasin, et šampinjonidel oli Aitäh kaardiga pisut soodsam hind. Kuna ma olen väga suur seenesõber, siis loomulikult krabasin ma purgi seeni ka kaasa. Läksin kenasti iseteeninduskassasse ja piiksutasin kõik kolm toodet läbi. Tõmbasin kliendikaardi ka makseterminalist läbi. Seente hind oli 1,25 € ja oleks pärast võlukaardi viibutamast muutuma 0,99 €, aga ei muutunud seal midagi.
Esialgu ootasin ma kannatlikult. Kõrvalkassas kliendid olid ostnud 50% soodustusega koogi, mis iseteeninduses kajastub täishinnaga. Need porisesid seal ja kõõrdsilmne turvaisik hüüdis müügiinimest, et see tuleks olukorda lahendama. Jõudsin vahepeal ekraanil Abi nuppu vajutada ja siis minu pea kohal olev valgusfoor hakkas punase tulega vilkuma. Kui turvaisiku kutusutud müügiinimene saabus, tuli ta esialgu minu foori juurde, aga siis turva ütles talle, et minuga pole vaja tegeleda, mingu nende koogiinimeste juurde. Nagu, mida asja!!!
Lõpuks saabus müügipersoon ka minu juurde ja küsis, et milles probleem. Selgitasin lühidalt oma situatsiooni (noh, et seened pidid kliendikaardiga 26 senti odavamad olema) ja ütlesin, et mingil põhjusel süsteem soodustust ei anna. Sellepeale teatas müügiinimene, et tema ei tea ja mul on valida, kas võtan selle hinnaga või loobun seentest. Kuna ma olen paar korda varem ka poes käinud, siis ma juba tean, et hind, mis on saalis on suurema kaaluga, kui hind, mida näitab kassa. Ütlesin, et päris nii need asjad ei käi ja et mina siiski eelistaks seeni lubatud hinnaga soetada. Isik teatas, et nii ei saa, haaras minu seened ja kustutas kauba ka ekraanilt.
Nüüd tuleb inetu osa. Kuna ma olin kogu selle loo ajal juba kohutavalt näljane ja lisaks on peagi ka teatud hormonaalseid külalisi oodata, siis ei suutnud ma täiskasvanud inimese moodi väärikalt käituda, vaid kõndisin lihtsalt kauplusest öhe. Kuulsin küll, kui kõverjalgne turvaisik mulle ähkides järele jooksis ja hüüdis "Vabandage, vabandage!" Pöörasin lõpuks ümber ja jäin teda arusaamatu pilguga vaatama. Ta ütles, et ma lahkusin poest kauba eest maksmata. No ja siis ma ütlesingi talle. Halvasti. Ütlesin, et "Aga ma ei ostnud ka teie juurest s****gi!" Ütlesin muidugi nii, et terve tänav kajas.
Poeg küsis sosinal, et kas mul oli vaja niimoodi ropendada, et tal on piinlik. Noh, mul oli ka piinlik 15aastase käest riielda saada. Ja siiani on piinlik. Oli mul vaja Maxima töötajate peale ennast välja elada? Neil on niigi raske. Minusuguseid mölakaid on terve ilm täis. Ja palka saavad nad ka häbematult vähe. Ja ma ju ei tahtnudki neid neetuid seeni, lihtsalt võtsin, sest lootsin 26 senti säästa. Ja ma ju tean, et Maximas on niigi tööjõu puudus ja nad ei jõua kõiki silte kontrollida. Ma peaks ju paremini teadma, kuna olen ise ka kassapidajana töötanud. Ja üldse, ma pole nii oluline isik, et minuga tuleks rakendada mingit erikohtlemist.
Tagantjärele oleks olnud nii palju muid asju parem olnud teha. Lihtsalt osta oma kaks asja ja minna koju. Kirjutada rahulikult kaebus tarbijakaitsesse. Või siis neile vaikselt kõrva sosistada "Kas te üldse teate, kes ma olen?" Mitte, et ma oleks tegelikult keegi, aga ega nemad ju seda ei tea. Tuhat muud asja, peale selle mida ma tegelikult tegin. Jube piinlik.
Juhtus nii, et sattusin hiljuti Maximasse. Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, siis poes ma eriti üldse ei käi. Ja veel eriti harva käin ma Maximas. Ometi on mul just selles ketis alati sekeldused ja hing veel pikalt hell.
Poest vajasin seekord apelsinimoosi (juba nädal aega oli metsik isu röstsaia järele, millel on mõnusalt mõru apelsinimoos ja viilakas atleeti peal, njämm) ja töö juurde nätsu (ärge parem hakake õiendama, et närimiskummis on jubedad mürgid ja muu selline). Moosi haarates märkasin, et šampinjonidel oli Aitäh kaardiga pisut soodsam hind. Kuna ma olen väga suur seenesõber, siis loomulikult krabasin ma purgi seeni ka kaasa. Läksin kenasti iseteeninduskassasse ja piiksutasin kõik kolm toodet läbi. Tõmbasin kliendikaardi ka makseterminalist läbi. Seente hind oli 1,25 € ja oleks pärast võlukaardi viibutamast muutuma 0,99 €, aga ei muutunud seal midagi.
Esialgu ootasin ma kannatlikult. Kõrvalkassas kliendid olid ostnud 50% soodustusega koogi, mis iseteeninduses kajastub täishinnaga. Need porisesid seal ja kõõrdsilmne turvaisik hüüdis müügiinimest, et see tuleks olukorda lahendama. Jõudsin vahepeal ekraanil Abi nuppu vajutada ja siis minu pea kohal olev valgusfoor hakkas punase tulega vilkuma. Kui turvaisiku kutusutud müügiinimene saabus, tuli ta esialgu minu foori juurde, aga siis turva ütles talle, et minuga pole vaja tegeleda, mingu nende koogiinimeste juurde. Nagu, mida asja!!!
Lõpuks saabus müügipersoon ka minu juurde ja küsis, et milles probleem. Selgitasin lühidalt oma situatsiooni (noh, et seened pidid kliendikaardiga 26 senti odavamad olema) ja ütlesin, et mingil põhjusel süsteem soodustust ei anna. Sellepeale teatas müügiinimene, et tema ei tea ja mul on valida, kas võtan selle hinnaga või loobun seentest. Kuna ma olen paar korda varem ka poes käinud, siis ma juba tean, et hind, mis on saalis on suurema kaaluga, kui hind, mida näitab kassa. Ütlesin, et päris nii need asjad ei käi ja et mina siiski eelistaks seeni lubatud hinnaga soetada. Isik teatas, et nii ei saa, haaras minu seened ja kustutas kauba ka ekraanilt.
Nüüd tuleb inetu osa. Kuna ma olin kogu selle loo ajal juba kohutavalt näljane ja lisaks on peagi ka teatud hormonaalseid külalisi oodata, siis ei suutnud ma täiskasvanud inimese moodi väärikalt käituda, vaid kõndisin lihtsalt kauplusest öhe. Kuulsin küll, kui kõverjalgne turvaisik mulle ähkides järele jooksis ja hüüdis "Vabandage, vabandage!" Pöörasin lõpuks ümber ja jäin teda arusaamatu pilguga vaatama. Ta ütles, et ma lahkusin poest kauba eest maksmata. No ja siis ma ütlesingi talle. Halvasti. Ütlesin, et "Aga ma ei ostnud ka teie juurest s****gi!" Ütlesin muidugi nii, et terve tänav kajas.
Poeg küsis sosinal, et kas mul oli vaja niimoodi ropendada, et tal on piinlik. Noh, mul oli ka piinlik 15aastase käest riielda saada. Ja siiani on piinlik. Oli mul vaja Maxima töötajate peale ennast välja elada? Neil on niigi raske. Minusuguseid mölakaid on terve ilm täis. Ja palka saavad nad ka häbematult vähe. Ja ma ju ei tahtnudki neid neetuid seeni, lihtsalt võtsin, sest lootsin 26 senti säästa. Ja ma ju tean, et Maximas on niigi tööjõu puudus ja nad ei jõua kõiki silte kontrollida. Ma peaks ju paremini teadma, kuna olen ise ka kassapidajana töötanud. Ja üldse, ma pole nii oluline isik, et minuga tuleks rakendada mingit erikohtlemist.
Tagantjärele oleks olnud nii palju muid asju parem olnud teha. Lihtsalt osta oma kaks asja ja minna koju. Kirjutada rahulikult kaebus tarbijakaitsesse. Või siis neile vaikselt kõrva sosistada "Kas te üldse teate, kes ma olen?" Mitte, et ma oleks tegelikult keegi, aga ega nemad ju seda ei tea. Tuhat muud asja, peale selle mida ma tegelikult tegin. Jube piinlik.
Kommentaarid
Postita kommentaar