Reede õhtul saatis sõbranna mulle Messengeri sõnumi. Ma vastasin sellele emotikoniga. Minu 12 aastane poeg juhtus seda nägema ja sõnas noomivalt:
"Sa oled 40 aastane ja kasutad emotikone."
Vaatasin teda arusaamatu pilguga.
"Ainult teismelised kasutavad emotikone", seletas ta mulle.
Sisimas olen ma temaga nõus. Olen teadlikult õpetanud ennast emotikone kasutama, sest inimesed arvasid, et ma olen pidevalt pahur ja rahulolematu. Või kui mitte seda, siis vähemalt üleolev ja ironiseeriv.
Aga paraku ei saa ma sinna midagi parata, et ennast emotikone tippides pisut kohtlaselt tunnen. Ma olen ikkagi peaaegu eestlane. Emotsioonid ei kuulu minu sõnavarasse.
"Sa oled 40 aastane ja kasutad emotikone."
Vaatasin teda arusaamatu pilguga.
"Ainult teismelised kasutavad emotikone", seletas ta mulle.
Sisimas olen ma temaga nõus. Olen teadlikult õpetanud ennast emotikone kasutama, sest inimesed arvasid, et ma olen pidevalt pahur ja rahulolematu. Või kui mitte seda, siis vähemalt üleolev ja ironiseeriv.
Aga paraku ei saa ma sinna midagi parata, et ennast emotikone tippides pisut kohtlaselt tunnen. Ma olen ikkagi peaaegu eestlane. Emotsioonid ei kuulu minu sõnavarasse.
Kommentaarid
Postita kommentaar