Mul on hommikuti rutiin. Esimesed 15 minutit kõnnin sihitult marsruudil magamistuba - vannituba - köök. Kuni üks teatud uba tuleb ja päästab oma imelise aroomiga ja sellele järgneva sooja pehme kofeiinilaksuga mu hommiku. Mu elul on tänu sellele siht ja eesmärk. Kohvi on mu eluarmastus, it had me at hello and it completes me - teate ju küll.
Kui me laste isaga oma kodu maha müüsime ja ma üleöö korraks rikkaks sain, siis ostsin endale normaalse espresso masina. Mitte mingi jura, aga Delonghi. Ilus pärlvalge. Ainult kolm nuppu, vesi sisse, kohvi välja. Kui peotuju peaks peale tulema, siis saab ka piima vahustada. Lihtne - no huss no fuss, just pure good coffee.
Novembri alguses ilmus meie kontorisse üks teine masin. Siemens. Uhke värk - kellade ja viledega. Hakkas minu mõte ka liikuma suunas - pean saama, muidu suren. Aga kuna mul on veel köögiremont tegemata ja sellised masinad maksavad sama palju kui minu uus pesumasin, siis panin mõtte pausile - küll jõuab selle kiire asjaga.
Igatahes, eile pärastlõunal oli mul esimene intsident kohvimasinaga. Panin kõik valmis, aga kohvi ta mulle ei andnud. Lihtsalt ei ja kõik. Okei, puhastasin masina ära. Teine katse. Ikka sama. Puhastasin filtri ära, võtsin kuni juuretasandini kõik kettad lahti ja eemaldasin sinna kogunenud puru ja lima. Kolmas katse. Töötas. Tõrkus küll veidi, aga sain oma kohvi kätte. Kuna tavaliselt on selle masinaga nii olnud, et pärast põhjalikumat puhastust on ta mul kenasti koostööaldis edasi olnud, siis arvasin, et nüüd on jälle tükk aega rahu majas.
Hommikul siis, kui ma alles pahupidi silmadega kohvimasina juures küürutasin ja neelud värske sooja lake järele ähvardasid hingetuks võtta, näitas kohvimasin mulle oma tõelist palet (et mitte öelda, keskmist). Sama nali, mis eelmisel päeval. Kõik suriseb ja krudiseb, aga kohvi annab kolm tilka. Nagu päriselt, ega ma kirp pole! Ootasin. Palusin. Tegin kaks korda pai. Ähvardasin. Panin masina kinni. Uuesti peale. Uuesti kinni. Uuesti peale. Ei midagi. Olin nii löödud ja unesegane, et ei tulnud selle pealegi, et võiksin vana head pätikat teha. Mõtlesin, et vähemalt meil on kontoris üks sakslane, kes teab oma kohta planeedil Maa. Nagu, ma olen oma masina vist ära hellitanud, selle siidkinnastes kohtlemisega. Asjapulk võiks ikka oma kohust täita ja teenindada. Ma ei pea teda hommikul (eriti veel esmaspäeva hommikul, eks!) paluma ja anuma, et ta oma asja teeks. Nagu tegeleks pirtsutava peikaga.
Niisiis, istun siin ja vaatan masinaid. Kui ma täna telliks, siis saaks nädala jooksul hea õnne korral isegi kätte. Samas, äkki peaks oma praeguse lihtsalt mingisugusesse hooldusesse viima? Äkki tuleks lihtsalt filter välja vahetada? Sest mul praegu ei mahu uus masin kohe kuidagi eelarvesse ja ega ma mingi lehtsaba ka pole, kes kohe truu kaaslase aknast välja viskab, kui tal juhtub kehv nädal olema. Raske kohe.
Aa, ja muide, see pole see kord, kus mul on hea meel, et see juhtus, et ma saaksin sellest kirjutada. See pole üldse see kord. Suhe kohviga on püha ja privaatne ega kuulu avalikkusele. Aga kuna ta mind täna nii alatult reetis, siis ega ma ka vastust võlgu ei jää.
Novembri alguses ilmus meie kontorisse üks teine masin. Siemens. Uhke värk - kellade ja viledega. Hakkas minu mõte ka liikuma suunas - pean saama, muidu suren. Aga kuna mul on veel köögiremont tegemata ja sellised masinad maksavad sama palju kui minu uus pesumasin, siis panin mõtte pausile - küll jõuab selle kiire asjaga.
Igatahes, eile pärastlõunal oli mul esimene intsident kohvimasinaga. Panin kõik valmis, aga kohvi ta mulle ei andnud. Lihtsalt ei ja kõik. Okei, puhastasin masina ära. Teine katse. Ikka sama. Puhastasin filtri ära, võtsin kuni juuretasandini kõik kettad lahti ja eemaldasin sinna kogunenud puru ja lima. Kolmas katse. Töötas. Tõrkus küll veidi, aga sain oma kohvi kätte. Kuna tavaliselt on selle masinaga nii olnud, et pärast põhjalikumat puhastust on ta mul kenasti koostööaldis edasi olnud, siis arvasin, et nüüd on jälle tükk aega rahu majas.
Hommikul siis, kui ma alles pahupidi silmadega kohvimasina juures küürutasin ja neelud värske sooja lake järele ähvardasid hingetuks võtta, näitas kohvimasin mulle oma tõelist palet (et mitte öelda, keskmist). Sama nali, mis eelmisel päeval. Kõik suriseb ja krudiseb, aga kohvi annab kolm tilka. Nagu päriselt, ega ma kirp pole! Ootasin. Palusin. Tegin kaks korda pai. Ähvardasin. Panin masina kinni. Uuesti peale. Uuesti kinni. Uuesti peale. Ei midagi. Olin nii löödud ja unesegane, et ei tulnud selle pealegi, et võiksin vana head pätikat teha. Mõtlesin, et vähemalt meil on kontoris üks sakslane, kes teab oma kohta planeedil Maa. Nagu, ma olen oma masina vist ära hellitanud, selle siidkinnastes kohtlemisega. Asjapulk võiks ikka oma kohust täita ja teenindada. Ma ei pea teda hommikul (eriti veel esmaspäeva hommikul, eks!) paluma ja anuma, et ta oma asja teeks. Nagu tegeleks pirtsutava peikaga.
Aa, ja muide, see pole see kord, kus mul on hea meel, et see juhtus, et ma saaksin sellest kirjutada. See pole üldse see kord. Suhe kohviga on püha ja privaatne ega kuulu avalikkusele. Aga kuna ta mind täna nii alatult reetis, siis ega ma ka vastust võlgu ei jää.
Kommentaarid
Postita kommentaar