Sõbranna palus mul kirjutada sellest, et miks mehed ja naised ei saa omavahel sõbrad olla. Vastasin talle, et ma ei saa sellest kirjutada, sest minu meelest saavad nad seda väga hästi. Ma arvan, et mul on kokkuvõttes rohkem meessoost sõpru, kui sõbrannasid olnud. Meestega on kuidagi lihtsam suhelda. Nad ei keeruta ja on pigem otsekohesed. Alati leidub erandeid, aga suures plaanis on nii.
Samas ma saan väga hästi aru nendest, kes väidavad, et varem või hiljem mehe ja naisevaheline sõpruse dünaamika muutub. Sõprade vahel tekib paratamatu kiindumus ja side (halloo, selles ju kogu sõpruse mõte ongi). Ja kui inimesed on vabad suhteks, siis on ilmselt suhteliselt loomulik, et sõprusest areneb romantiline suhe. Vastupidist varianti ma pole kuigi tihti kogenud ja kui suhe on puhtalt erootilist laadi, siis pärast selle mulli lõhkemist sõprussuhteid ei hellitata.
Lühidalt, samad põhimõtted, mis kehtivad sõprade valikul, rakenduvad ka elukaaslase puhul. Ühised eesmärgid, huvid ja väärtushinnangud. Kui sinna lisada veel vajadus helluse järele ja hirm üksioleku ees, siis on ainult loomulik, et sõprusest kasvab midagi enamat. Samas, kui kaks täiskasvanut, kellel juba on kodus kaaslane, leiavad teineteises meeldiva vestluskaaslase, siis ma ei näe tegelikult põhjust, et nad ei võiks olla sõbrad.
Võiks vastu vaielda, et kui juba elukaaslane on, siis milleks veel otsida sõpru väljastpoolt seda? Aga miks mitte? Kas me peakski ennast piirama ühe sõbraga, olgu ta meile kui kallis tahes? Kas sa väldid seetõttu uusi tutvusi, et üks sõbranna sul juba on? Erinevus rikastab. Ei?
Samuti on seatud kahtluse alla see, et kui puhas selline sõprus olla saab ja et kas üks neist siiski enamat ei ihalda? See on juba keerulisem. Mul on olnud kogemus, kus üks meessoost sõber ütles, et ta ei julge mulle lähenemiskatset teha, kuna ei soovi sõprust rikkuda (kui ta oleks selle enda teada jätnud, siis usutavasti oleksime siiani sõbrad). Üks teine meessõber ütles, et juhul, kui ta oleks vaba, siis ilmseks teeks mulle lähenemiskatse (not cool bro, not cool). Ise olen kord öelnud, et mul on parem lõpetada igasugune suhtlemine, sest konkreetse indiviidiga ma platooniliseks jääda ei suutnud. Seega, poleks ilmselt täiesti ennekuulmatu, kui üks osapooltest ainult teeskleb sõprust, et kallist inimest oma elus hoida, lootuses, et varem või hiljem avaneb võimalus millekski enamaks.
Kokkuvõtvalt, ei see pole võimatu. Jah, see eeldab rohkem enesevalitsust, kui kahe samasoolise sõbra vahel. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas mees ja naine saavad olla ainult sõbrad, vaid selles, kas nad seda tahavad.
Loe lisaks:
https://www.psychologytoday.com/blog/honestly/201405/3-reasons-men-and-women-can-t-be-friends
http://www.telegraph.co.uk/women/life/men-women-can-never-friends-sex-has-nothing-do/
Samas ma saan väga hästi aru nendest, kes väidavad, et varem või hiljem mehe ja naisevaheline sõpruse dünaamika muutub. Sõprade vahel tekib paratamatu kiindumus ja side (halloo, selles ju kogu sõpruse mõte ongi). Ja kui inimesed on vabad suhteks, siis on ilmselt suhteliselt loomulik, et sõprusest areneb romantiline suhe. Vastupidist varianti ma pole kuigi tihti kogenud ja kui suhe on puhtalt erootilist laadi, siis pärast selle mulli lõhkemist sõprussuhteid ei hellitata.
Võiks vastu vaielda, et kui juba elukaaslane on, siis milleks veel otsida sõpru väljastpoolt seda? Aga miks mitte? Kas me peakski ennast piirama ühe sõbraga, olgu ta meile kui kallis tahes? Kas sa väldid seetõttu uusi tutvusi, et üks sõbranna sul juba on? Erinevus rikastab. Ei?
Samuti on seatud kahtluse alla see, et kui puhas selline sõprus olla saab ja et kas üks neist siiski enamat ei ihalda? See on juba keerulisem. Mul on olnud kogemus, kus üks meessoost sõber ütles, et ta ei julge mulle lähenemiskatset teha, kuna ei soovi sõprust rikkuda (kui ta oleks selle enda teada jätnud, siis usutavasti oleksime siiani sõbrad). Üks teine meessõber ütles, et juhul, kui ta oleks vaba, siis ilmseks teeks mulle lähenemiskatse (not cool bro, not cool). Ise olen kord öelnud, et mul on parem lõpetada igasugune suhtlemine, sest konkreetse indiviidiga ma platooniliseks jääda ei suutnud. Seega, poleks ilmselt täiesti ennekuulmatu, kui üks osapooltest ainult teeskleb sõprust, et kallist inimest oma elus hoida, lootuses, et varem või hiljem avaneb võimalus millekski enamaks.
Kokkuvõtvalt, ei see pole võimatu. Jah, see eeldab rohkem enesevalitsust, kui kahe samasoolise sõbra vahel. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas mees ja naine saavad olla ainult sõbrad, vaid selles, kas nad seda tahavad.
Loe lisaks:
https://www.psychologytoday.com/blog/honestly/201405/3-reasons-men-and-women-can-t-be-friends
http://www.telegraph.co.uk/women/life/men-women-can-never-friends-sex-has-nothing-do/
Kommentaarid
Postita kommentaar