Ta pole sinust eriti huvitatud

I vaatus

Juhtus nii, et sattusin hiljuti kohtingule. Sattusin, sest polnudki plaanis kohtingut teha. Üks tuttav kutsus kohvile, millest kujunes kohv, latte, cappucino ja chai. Juttu nagu jagus. Rääkis endast, küsis minu kohta. Vaatas pikalt silma ja naeris mu totakate naljade peale. Selline klassikaline esimene kohting - armas ja süütu.

Mingi hurmur ta polnud, selline tavaline eesti mees. Isegi habet polnud, aga ma uurisin nägu ja leidsin, et tal on vähemalt potentsiaal habeme rajamiseks - ilus ovaalne näokuju ja paljulubavad karvakesed strateegilistest kohtades. Käed olid väga kenad, küüned ühtlaselt lõigatud ja puhtad. Seljas oli tal v-kaelusega kaamelikarva sviiter ja jalas hästiistuvad mustad teksad. Ning vaatamata porisele ilmale olid tema jalanõud puhtad ja hooldatud.

Pärast kohvi jalutasime Mustamäele veel paar tiiru peale ja jõudsime lõpuks mu trepikoja ette, kus ma juba läbivettinuna, hambaid plagistades põiekrampides vaevlesin (tagant järele mõeldes, polnud vist kuigi arukas nii palju seda kohvijooki lürpida, aga noh, egas ma siis mingi selgeltnägija pole, eksju). Noormees kummardus mu kohale, võttis õlgade ümbert õrnalt kinni, tõmbas mind pisut enda poole ja hingas sooja niisket õhku mu parema kõrva alla. Tema paaripäevane habemetüügas riivas õrnalt mu põske ja kõhus käis tuline jutt läbi. Hea oli, et ma madalaid jalanõusid kandsin, korraks oli küll tasakaal ohus. Vaatas veel mulle sügavalt silma ja ütles, et tal oli väga tore õhtu.

II vaatus

Terve õhtu olin kui unes. Naeratasin enda ette, meenutades lausekatkeid ja juhuslikke käeriivamisi. Kuulasin Spotifyst instrumentaalseid poplugusid ja ümisesin kaasa. Kõhus oli endiselt soe ja meeldiv tunne. Teised nimetavad seda tunnet "liblikateks kõhus", vot ei tea, kogemus puudub, aga selline mõnusa võimaliku millegi alguse aimdus oli küll. Selline tunne, et kes teab, äkki ma päriselt meeldisin talle. Äkki ta ei arvagi, et ma olen mingi kohutav veidrik ja julgeb minuga ka teistes linnaosades jalutada.

Vaatasin ootusärevalt telefoni, kontrollisin, et ega ma juhuslikult seda hääletu peale pole unustanud ja ei kuule saabuvat sõnumit. Ei midagi. Paar tundi hiljem ikka veel ei midagi. Liblikad kõhus hakkasid vaikselt väsima ja ligi hiilis hoopis ebameeldiv kõhe iiveldav tunne. Selline, nagu siis kui pole tükk aega süüa saanud ja kõhus justkui keerab veits. Aga ma ju polnudki peale selle kofeiini luristamise midagi söönud. Samas, ega midagi sisse ka ei läinud. Kõndisin rahutult korteris edasi-tagasi, kuni mulle meenus midagi õõvastavat.

Mis siis, kui ta läheb koju ja hakkab mind googeldama, nii nagu mina seda tavaliselt teen? No kui hakkab, siis teadagi, mida ta eest leiab. Selle blogi siin. Või kui mitte selle, siis need eelmised kaks.

Ajasin pesamuna arvuti tagant minema (saad pärast oma Minecrafti edasi mängida), haarasin läpaka sülle ja suundusin magamistuppa. Avasin oma blogi ja hakkasin üks haaval oma postitusi läbi lugema. Appi kui jube! Ma olen ikka igasuguseid asju jõudnud kirjutada. Kui ma ehk meeldisingi talle, siis pärast blogi lugemist kindlasti enam mitte. Hea mõttelennu korral saab mu lugudest igasuguseid järeldusi teha. Näiteks et ma vihkan mehi, või pole oma eksist üle saanud, või tuhat muud asja. Ja kui ta ka suudaks kõigest sellest minu väikekodanlikust jauramisest üle olla, siis minu fundamentaalne kirjaoskamatus peletab iga õilishinge minema.

Aga siis juhtus midagi. Telefonist kostus kauaoodatud kõll. Vähe puudus, et ma oleks tuhinas läpaka voodilt alla kukutanud, kui nutitelefoni haarasin. Peopesad erutusest higised, hingasin sügavalt sisse, vajutasin nimetissõrme sõrmejälje lugejale, pilk ainiti ekraanil. Ja seal see oli, täies hiilguses, sõnum.
"Hea klient, ainult selle nädala lõpuni, kõik tavahinnaga tooted kliendikaardiga -25%. Sinu Bauhof!"

Epiloog

Nädal pärast kohvi ja jalutuskäiku, sain noormehelt sõnumi. "Aitäh toreda õhtu eest. Edu!"
No jah, ei saagi ma teada, mis siis tema puhul mulle saatuslikuks sai. Ja kas ma peakski sellest näilisest ebaedust ääretult löödud olema? Tal polnud ju isegi habet?