Mul on üks sõbranna, kellega kokku saades on meil alati veidrad ja kummalised kokkusaamised meestega. Ma ei mäleta, et oleksime kordagi kokku saanud eesmärgiga mõni mees ära sebida. Ikka nii, et teeme kohvid (loe: veinid) ja arutame tähtsaid asju. Aga kuigi me kumbi teadlikult mingeid signaale välja ei saada, siis tulemus on alati see, et kui trehvame, on meil mingi kiiksuga meenutus möödunud korrast.
Näiteks kord käisime Villa Thais. Meil oli tore õhtu, rääkisime, naersime, sõime ja jõime. Meist paar lauda eemal istusid kaks sõpra, kes samuti sõid, jõid, naersid ja meile pilgu peale panid. Märkasin seda sõbranna pilgust, kes näoga nende suunas istus ja aegajalt häbelikult naeratades pilgu langetas. Ühel hetkel astus üks noormeestest meie laua juurde ja küsis, et kas nad võivad meiega ühineda. No mis meil selle vastu olla sai? Ja nii nad tulid. Rääkisid endast, küsisid meie kohta. Kui tuli aeg lahkuda ja me suundusime arvet tasuma, siis selgus, et härrad olid selle meie eest juba tasunud. Arvestage korraks seda, et me olime sõbrannaga lõvi osa ajast kahekesi, sõime nagu homset poleks ja selleks ajaks kui meesterahvad meiega ühinesid, hakkasime me juba õhtusööki lõpetama. Igatahes, arvestades, et noormehed, mind veel Kadriorust Mustamäele eskortisid ja vastu isegi telefoninumbrit ei saanud, siis meie meelest oli tegemist küllaltki iseäraliku intsidendiga.
Mingi aeg hiljem saime pisut suurema seltskonnaga Cubanitas kokku. Sellest õhtust on meil siiani kõneainet pakkuv vahejuhtum Ida-Virumaalt pärit Andrewga. Põhimõtteliselt üks vene poiss oli üritanud meiega juttu teha. Meie (vähemalt tema jutu kohaselt) ei olnud vene keele peale isegi kulmu kergitanud. Aga kuna noormees oli juba mitu aastat Inglismaal vaibamüüjana leiba teeninud, siis proovis ta hoopis inglise keeles meie tähelepanu pälvida ja seda ta ka sai. Aga noh, kui ta oli juba inglise keele peale üle läinud, siis otsustas ta täispanga peale minna ja tutvustaski ennast inglase Andrewna. Tal oli ka sõber Peter, kes meiega peatselt ühines. Peteriga oli paraku lühike jutt, kuna tema slaavipärane aktsent oli nii tugev, et keegi teda lihtsalt ei uskunud ja peagi ta tunnistaski, et on tegelikult Pjotr, Ida-Virumaalt. Meie seltskonnas oli veel üks läbinägelikum inimene (loe: kainem), kes uuris kahe sõbra käest, et kuidas ikkagi Pjotr Ida-Virumaalt tunneb Andrewd Londonist, kellel on väga kummaline aktsent? Mingi loo nad rääkisid, aga õhtu kulgedes ja jookide manustamise käigus, hakkas ka Andrew aktsent kahtlaselt venepäraseks muutuma. Lõpuks kutid tunnistasid, et mõlemad on Ida-Virumaalt ja Andrew on tegelikult Andrei. Meie jaoks on siiani arusaamatu noormeeste loogika kogu selle asja taga, aga noh, vahet pole, lõbus oli kõigil.
Möödunud suvel saime kokku Lendavas Taldrikus. Meie kõrval lauas oli suurem seltskond, kes oli jõudnud ennast juba vigaseks juua. Nad oli lärmakad. Ühel hetkel pöördus üks nendest meie poole ja vabandas, et nad oma sõnavõttudega meie vestlust häirivad. Ma väljendasin oma nördimust ja ütlesin, et tulin oma sõbrannaga maailmavallutus plaani üksikasju arutama ning nende väikekodanlikud dilemmad jätavad meid külmaks. Korraks võeti detsibille küll maha, aga mitte kauaks. Selleks ajaks see meid muidugi mõista enam ei häirinud, sest ka meie promillid olid tõusnud. Ja siis juhtus kuidagi nii, et kaks nendest poistest (ei, ma ei liialda, reaalselt nad olid mingi 19-22 aastased) istusid minu ümber ja sõbranna istus nende lauas. Selgus, et kuigi inimesed armastavad valju häälega õlut juua, siis tegemist ei ole kõige mõttetumate inimestega. Noored küll, aga mainekad töökohad ja isegi pärast ohtrat õlu lürpimist, täiesti geniaalsed ideed ja arvamused. Seda ma ütlen loomulikult sellepärast, et nad said kohe aru, kui vapustavalt imeline ma olen. Ausalt, see oli väga kummaline. Meelitav, aga kohutavalt veider ja ebareaalne. Kõige rohkem pakkus olukorra koomilisus nalja ettekandjale. No mõelge ise - ühel hetkel ma suht sõiman neid ja ütlen, et jääge palun vait ja siis teisel hetkel on need samad sõimatavad mu jalge ees ja kummardavad maapinda millel kõnnin. Nagu, how 50 shades of weird is that?
Igatahes, täna ma saan jälle selle sõbrannaga kokku. Teeme kohvid. Nopis.
Hirm tuleb peale.
Näiteks kord käisime Villa Thais. Meil oli tore õhtu, rääkisime, naersime, sõime ja jõime. Meist paar lauda eemal istusid kaks sõpra, kes samuti sõid, jõid, naersid ja meile pilgu peale panid. Märkasin seda sõbranna pilgust, kes näoga nende suunas istus ja aegajalt häbelikult naeratades pilgu langetas. Ühel hetkel astus üks noormeestest meie laua juurde ja küsis, et kas nad võivad meiega ühineda. No mis meil selle vastu olla sai? Ja nii nad tulid. Rääkisid endast, küsisid meie kohta. Kui tuli aeg lahkuda ja me suundusime arvet tasuma, siis selgus, et härrad olid selle meie eest juba tasunud. Arvestage korraks seda, et me olime sõbrannaga lõvi osa ajast kahekesi, sõime nagu homset poleks ja selleks ajaks kui meesterahvad meiega ühinesid, hakkasime me juba õhtusööki lõpetama. Igatahes, arvestades, et noormehed, mind veel Kadriorust Mustamäele eskortisid ja vastu isegi telefoninumbrit ei saanud, siis meie meelest oli tegemist küllaltki iseäraliku intsidendiga.
Mingi aeg hiljem saime pisut suurema seltskonnaga Cubanitas kokku. Sellest õhtust on meil siiani kõneainet pakkuv vahejuhtum Ida-Virumaalt pärit Andrewga. Põhimõtteliselt üks vene poiss oli üritanud meiega juttu teha. Meie (vähemalt tema jutu kohaselt) ei olnud vene keele peale isegi kulmu kergitanud. Aga kuna noormees oli juba mitu aastat Inglismaal vaibamüüjana leiba teeninud, siis proovis ta hoopis inglise keeles meie tähelepanu pälvida ja seda ta ka sai. Aga noh, kui ta oli juba inglise keele peale üle läinud, siis otsustas ta täispanga peale minna ja tutvustaski ennast inglase Andrewna. Tal oli ka sõber Peter, kes meiega peatselt ühines. Peteriga oli paraku lühike jutt, kuna tema slaavipärane aktsent oli nii tugev, et keegi teda lihtsalt ei uskunud ja peagi ta tunnistaski, et on tegelikult Pjotr, Ida-Virumaalt. Meie seltskonnas oli veel üks läbinägelikum inimene (loe: kainem), kes uuris kahe sõbra käest, et kuidas ikkagi Pjotr Ida-Virumaalt tunneb Andrewd Londonist, kellel on väga kummaline aktsent? Mingi loo nad rääkisid, aga õhtu kulgedes ja jookide manustamise käigus, hakkas ka Andrew aktsent kahtlaselt venepäraseks muutuma. Lõpuks kutid tunnistasid, et mõlemad on Ida-Virumaalt ja Andrew on tegelikult Andrei. Meie jaoks on siiani arusaamatu noormeeste loogika kogu selle asja taga, aga noh, vahet pole, lõbus oli kõigil.
Möödunud suvel saime kokku Lendavas Taldrikus. Meie kõrval lauas oli suurem seltskond, kes oli jõudnud ennast juba vigaseks juua. Nad oli lärmakad. Ühel hetkel pöördus üks nendest meie poole ja vabandas, et nad oma sõnavõttudega meie vestlust häirivad. Ma väljendasin oma nördimust ja ütlesin, et tulin oma sõbrannaga maailmavallutus plaani üksikasju arutama ning nende väikekodanlikud dilemmad jätavad meid külmaks. Korraks võeti detsibille küll maha, aga mitte kauaks. Selleks ajaks see meid muidugi mõista enam ei häirinud, sest ka meie promillid olid tõusnud. Ja siis juhtus kuidagi nii, et kaks nendest poistest (ei, ma ei liialda, reaalselt nad olid mingi 19-22 aastased) istusid minu ümber ja sõbranna istus nende lauas. Selgus, et kuigi inimesed armastavad valju häälega õlut juua, siis tegemist ei ole kõige mõttetumate inimestega. Noored küll, aga mainekad töökohad ja isegi pärast ohtrat õlu lürpimist, täiesti geniaalsed ideed ja arvamused. Seda ma ütlen loomulikult sellepärast, et nad said kohe aru, kui vapustavalt imeline ma olen. Ausalt, see oli väga kummaline. Meelitav, aga kohutavalt veider ja ebareaalne. Kõige rohkem pakkus olukorra koomilisus nalja ettekandjale. No mõelge ise - ühel hetkel ma suht sõiman neid ja ütlen, et jääge palun vait ja siis teisel hetkel on need samad sõimatavad mu jalge ees ja kummardavad maapinda millel kõnnin. Nagu, how 50 shades of weird is that?
Igatahes, täna ma saan jälle selle sõbrannaga kokku. Teeme kohvid. Nopis.
Hirm tuleb peale.
Kommentaarid
Postita kommentaar