Kohe hommikul vihastasin end surmani. Lugesin ühe kanaema heietusi sellest, et mida võiks üheaastasele söögiks pakkuda. Seda ei hakka ma isegi kommenteerima, et kogu postitus oli reklaamihõnguline - tema blogi, tema otsustab millest ja kuidas kirjutada. Aga nagu tegelikult, mis teema?
Põhimõtteliselt käib jutt mingite tervislike snäkkide ja püreede ümber. Muuhulgas tuleb juttu ka sellest, et kui ta perele ahjus kana valmistab, siis maitsestab lapse toidu eraldi. Mis asja ma just lugesin? Päriselt? Teed lapsele, kellel on jalad all ja hambad suus eraldi toitu? Milleks? Kas sul on kahe väikse lapse kõrvalt tõesti nii palju vaba aega, et igale pereliikmele eraldi toitu teha? Ja uuesti, milleks?
Hea küll, tõele au andes, olin ise ka selline kui esimesed lapsed sündisid. Pesin laste pesu erineva pulbriga, tegin eraldi toitu ja hoidsin soola, maitseained ning suhkru oma tibukeste hammaste vahelt eemal. Olin täiskohaga koduperenaine ja sain seda luksust endale lubada. Selleks ajaks, kui kolmas ja neljas sündisid, läksin ma tööle ja kooli ning minu skaala emana langes ronga tasemele. Kuna lastel allergiaid polnud, pesin kõigi pesu sama vahendiga. Kui lapsed ühinesid pere söögilaua taha, said kõik täpselt sama toitu. Kõik - maitseainetega ja puha. Suhkruga olime siiski ka edaspidi tagasihoidlikud. Meil olid kord nädalas reeded "kommipäevad". Sel päeval said lapsed kõik paki kommi, mida võisid süüa. Teistel päevadel magusat polnud.
Ma tahaks teada, et kust tuleb üldse selline arusaam, et maitseained on lastele pahad? Mu ämm, igavesti vinge naine, arutles nii, et kui Indias lapsed juba põnnist peale söövad karrit, chillit ja muud tulist, siis miks peaksime meie siin, Põhjamaadel, oma lapsi justkui vati sees kasvatama? Pealegi, olete kunagi neid titetoite maitsnud? Sorry, aga need on oksemaitsega. Ma ei näe mingit põhjust, et peaksin neid asju oma lastele sisse söötma.
Olete muidu täheldanud, et lapsed söövad väga õigesti, kui neile see võimalus luua? Nad söövad just nii palju, et kõht täis saada. Nad söövad hea meelega ka salatit ja köögivilju, kui seda neile pakkuda. Täiskasvanud ise rikuvad oma laste söömisharjumusi.
Kes meist poleks kuulnud, et taldrik tuleb tühjaks süüa? Kas poleks loogiline lõpetada söömine siis, kui kõht on täis? Ja see, kui vanemad rõõmsalt oma võsukestele eraldi roogasid vaaritavad, tingib vaid selle, et ühel hetkel laps ei söögi normaalset toitu vaid nõuab ning eeldab, et talle tehakse just seda einet, mille järele tal parasjagu isu on. Mind panevad endiselt silmi pööritama vanemad, kes kurdavad, et nende lapsed söövad ainult keedukartulit majoneesiga. Mis asja sa halad, ise ju oled loonud selle olukorra.
Minu lastel on olnud perioode, kus eelistatakse üht toitu teisele. Ilmselt kõlan ma nüüd enamike jaoks arulagedalt dogmaatiline, aga meie peres on see reegel, et süüakse seda, mis on valmistatud. Kui ei sobi, siis ei pea sööma, aga kellegi jaoks eraldi mingit toitu ma valmistama ei hakka. Me pole restoranis. Mõtlete, et ma olen julm ja kuidas nii, et väike poisike läheb õhtul tühja kõhuga tuttu? Võin teile kinnitada, et söömata keegi magama pole läinud. Tatrapudru portsjon on olnud ehk pool praekartuli omast, aga nälga pole keegi neist veel näinud.
Loomulikult on igal vanemal vaba voli oma lapsi kasvatada just nii nagu and seda õigeks peavad ja heaks arvavad. Aga kui inimesed ei näe selles, et lastele eraldi menüüd koostavad, sammu egoisti kasvatamise suunas, siis on mul nendest siiralt kahju. Need lapsed kasvavad üles veendumusega, et nende soovid (ma rõhutan soovid, sest ma ei räägi hetkel olukordadest, kus lapse menüü tuleb vajaduspõhiselt (allergiad, talumatused, meditsiinilised näidustused) isikustada) on tähtsamad, kui teiste heaolu.
Mõelge korraks, kui teie juurde saabuks tädi, kes dikteerib toa temperatuuri, tapeedi mustrit, magama mineku aega ja söödavat sööki, siis kui kaua te teda taluksite, enne, kui korrale kutsuksite? Miks siis see sugulane, kes kunagi mõned kuud teie emakas hängis, väärib teistsugust kohtlemist? Arvate, et ta tulevikus "tasub memme vaeva"? Mnjah, arvake uuesti. Inimesed kohtlevad teid just täpselt nii halvasti, kui te seda teha lubate.
Jällegi, puhtalt minu arvamus.
Põhimõtteliselt käib jutt mingite tervislike snäkkide ja püreede ümber. Muuhulgas tuleb juttu ka sellest, et kui ta perele ahjus kana valmistab, siis maitsestab lapse toidu eraldi. Mis asja ma just lugesin? Päriselt? Teed lapsele, kellel on jalad all ja hambad suus eraldi toitu? Milleks? Kas sul on kahe väikse lapse kõrvalt tõesti nii palju vaba aega, et igale pereliikmele eraldi toitu teha? Ja uuesti, milleks?
Hea küll, tõele au andes, olin ise ka selline kui esimesed lapsed sündisid. Pesin laste pesu erineva pulbriga, tegin eraldi toitu ja hoidsin soola, maitseained ning suhkru oma tibukeste hammaste vahelt eemal. Olin täiskohaga koduperenaine ja sain seda luksust endale lubada. Selleks ajaks, kui kolmas ja neljas sündisid, läksin ma tööle ja kooli ning minu skaala emana langes ronga tasemele. Kuna lastel allergiaid polnud, pesin kõigi pesu sama vahendiga. Kui lapsed ühinesid pere söögilaua taha, said kõik täpselt sama toitu. Kõik - maitseainetega ja puha. Suhkruga olime siiski ka edaspidi tagasihoidlikud. Meil olid kord nädalas reeded "kommipäevad". Sel päeval said lapsed kõik paki kommi, mida võisid süüa. Teistel päevadel magusat polnud.
Ma tahaks teada, et kust tuleb üldse selline arusaam, et maitseained on lastele pahad? Mu ämm, igavesti vinge naine, arutles nii, et kui Indias lapsed juba põnnist peale söövad karrit, chillit ja muud tulist, siis miks peaksime meie siin, Põhjamaadel, oma lapsi justkui vati sees kasvatama? Pealegi, olete kunagi neid titetoite maitsnud? Sorry, aga need on oksemaitsega. Ma ei näe mingit põhjust, et peaksin neid asju oma lastele sisse söötma.
Olete muidu täheldanud, et lapsed söövad väga õigesti, kui neile see võimalus luua? Nad söövad just nii palju, et kõht täis saada. Nad söövad hea meelega ka salatit ja köögivilju, kui seda neile pakkuda. Täiskasvanud ise rikuvad oma laste söömisharjumusi.
Kes meist poleks kuulnud, et taldrik tuleb tühjaks süüa? Kas poleks loogiline lõpetada söömine siis, kui kõht on täis? Ja see, kui vanemad rõõmsalt oma võsukestele eraldi roogasid vaaritavad, tingib vaid selle, et ühel hetkel laps ei söögi normaalset toitu vaid nõuab ning eeldab, et talle tehakse just seda einet, mille järele tal parasjagu isu on. Mind panevad endiselt silmi pööritama vanemad, kes kurdavad, et nende lapsed söövad ainult keedukartulit majoneesiga. Mis asja sa halad, ise ju oled loonud selle olukorra.
Minu lastel on olnud perioode, kus eelistatakse üht toitu teisele. Ilmselt kõlan ma nüüd enamike jaoks arulagedalt dogmaatiline, aga meie peres on see reegel, et süüakse seda, mis on valmistatud. Kui ei sobi, siis ei pea sööma, aga kellegi jaoks eraldi mingit toitu ma valmistama ei hakka. Me pole restoranis. Mõtlete, et ma olen julm ja kuidas nii, et väike poisike läheb õhtul tühja kõhuga tuttu? Võin teile kinnitada, et söömata keegi magama pole läinud. Tatrapudru portsjon on olnud ehk pool praekartuli omast, aga nälga pole keegi neist veel näinud.
Loomulikult on igal vanemal vaba voli oma lapsi kasvatada just nii nagu and seda õigeks peavad ja heaks arvavad. Aga kui inimesed ei näe selles, et lastele eraldi menüüd koostavad, sammu egoisti kasvatamise suunas, siis on mul nendest siiralt kahju. Need lapsed kasvavad üles veendumusega, et nende soovid (ma rõhutan soovid, sest ma ei räägi hetkel olukordadest, kus lapse menüü tuleb vajaduspõhiselt (allergiad, talumatused, meditsiinilised näidustused) isikustada) on tähtsamad, kui teiste heaolu.
Mõelge korraks, kui teie juurde saabuks tädi, kes dikteerib toa temperatuuri, tapeedi mustrit, magama mineku aega ja söödavat sööki, siis kui kaua te teda taluksite, enne, kui korrale kutsuksite? Miks siis see sugulane, kes kunagi mõned kuud teie emakas hängis, väärib teistsugust kohtlemist? Arvate, et ta tulevikus "tasub memme vaeva"? Mnjah, arvake uuesti. Inimesed kohtlevad teid just täpselt nii halvasti, kui te seda teha lubate.
Jällegi, puhtalt minu arvamus.
Kommentaarid
Postita kommentaar