Eks ole uskumatu, et juba on sajas lugu, mida postitada? Ehk mitte teile, aga isiklikult mulle küll. Kes oskas aimata, et mul üldse on nii palju millest kirjutada? Aga pidevalt miskit toimub, isegi minu tavalises väikekodanlikus elukeses. Keegi ütleb midagi, keegi teeb miskit ja mina peegeldan. Läbi iseenda. Õppides seeläbi tundma ennast ja oma väärtushinnanguid. Eks ma vahel jauran ka niisama. Ja targutan. Püüan ennast näidata kuidagi paremana, väärtuslikumana, olulisemana.
Küsi kelle käest tahes, iga blogija ütleb sulle käsi südamel, et teeb seda enda jaoks. Kirjutamist siis. Et ennast maandada. Nagu teraapia või nii. Vähemalt alguses. Pärast võib see pisut muutuda. Muutub kassamasinaks. Või ego buustijaks.
Ma tunnistan ausalt, et mina teen seda raha pärast.
Luban naerda...
Muidugi on väga meelitav, kui keegi ka loeb ja kui veel hea sõnaga kommenteerib, siis on kohe eriti mõnus. Kui mõnele minu mõtteavaldused ei meeldi, siis kurvastan. Olen pettunud. Solvunud. Trambin jalgu. Ja tuletan meelde, et ma ju ikka enda jaoks kirjutan ja see pole mingi meeldimise võistlus.
Loomulikult ma ütlen teile, et kui ei meeldi ärge lugege. Ja salaja loodan, et ikka piisavalt meeldib ja loete edasi.
Ma ei ürita teid enda blogi küljes hoida šokeerivate ülestunnistuste ja vulgaarsete väljenditega. Ma leian, et need on odavad võtted. Jah, ta võib esialgu tunduda värske ja vaba, aga too pole minu jaoks eriti väljakutse vääriline lähenemine. Ma hea meelega üldse piiraks oma sõnu nii, et keskmine postitus oleks 3 lõiku ja kuni 200 sõna. Kontsentreeritult. Kohe naelapea pihta. Mitte pikalt laialt olustikku kirjeldades ja meeleolu luues mulli puhuda. Ütleme et, eesmärk mille poole püüelda.
Kui ma peaks välja tooma oma top 3 postitust (klikkide põhjal), siis need on:
Mõned nädalad tagasi lõin ka näoraamatusse oma blogilehe ja kes pigem seda sotsiaalmeedia kanalit tarvitab, siis on teretulnud selle kaudu uuemaid postitusi lugema.
https://www.facebook.com/blogiplaanb/
Uute lugudeni!
Küsi kelle käest tahes, iga blogija ütleb sulle käsi südamel, et teeb seda enda jaoks. Kirjutamist siis. Et ennast maandada. Nagu teraapia või nii. Vähemalt alguses. Pärast võib see pisut muutuda. Muutub kassamasinaks. Või ego buustijaks.
Ma tunnistan ausalt, et mina teen seda raha pärast.
Luban naerda...
Muidugi on väga meelitav, kui keegi ka loeb ja kui veel hea sõnaga kommenteerib, siis on kohe eriti mõnus. Kui mõnele minu mõtteavaldused ei meeldi, siis kurvastan. Olen pettunud. Solvunud. Trambin jalgu. Ja tuletan meelde, et ma ju ikka enda jaoks kirjutan ja see pole mingi meeldimise võistlus.
Loomulikult ma ütlen teile, et kui ei meeldi ärge lugege. Ja salaja loodan, et ikka piisavalt meeldib ja loete edasi.
Ma ei ürita teid enda blogi küljes hoida šokeerivate ülestunnistuste ja vulgaarsete väljenditega. Ma leian, et need on odavad võtted. Jah, ta võib esialgu tunduda värske ja vaba, aga too pole minu jaoks eriti väljakutse vääriline lähenemine. Ma hea meelega üldse piiraks oma sõnu nii, et keskmine postitus oleks 3 lõiku ja kuni 200 sõna. Kontsentreeritult. Kohe naelapea pihta. Mitte pikalt laialt olustikku kirjeldades ja meeleolu luues mulli puhuda. Ütleme et, eesmärk mille poole püüelda.
Kui ma peaks välja tooma oma top 3 postitust (klikkide põhjal), siis need on:
- Miks ma olen üksikema (228 lugemist)
- Trust me, I'm a photographer (106 lugemist)
- Meeleheitel koduperemehed (123 lugemist)
Mõned nädalad tagasi lõin ka näoraamatusse oma blogilehe ja kes pigem seda sotsiaalmeedia kanalit tarvitab, siis on teretulnud selle kaudu uuemaid postitusi lugema.
https://www.facebook.com/blogiplaanb/
Uute lugudeni!
Kommentaarid
Postita kommentaar