Palun, palun, lock your daughters ja ise ka ärge järgnevat lugege. Eriti kui te olete alaealine, sügavalt usklik, neitsi, või salaja minusse armunud. Kirjutan oma nädalast, mis tipnes ühes Kesklinna magamistoas. Riided võisid, aga ei pruukinud selga jääda...
Pühapäev, 11.02.
Nägin, et mu isiklik fotograaf jagab kutset ilusatele naistele (ilmselgelt peeti mind silmas) eksklusiivsele buduaaripildistamisele. Eriliseks teeb asja see, et ühe fotograafi asemel on kogu üritust pildistamas 2 fotograafi.
Tegelikult olin juba varem Tatjanaga sellel teemal mõtteid mõlgutanud ja isegi sõnu solgutanud. Lihtsalt tahtsin endale enne ikka ilusat Viktoria Secret modelli keha internetist tellida. Aga kuna selline pakkumine tuli ja ma alles hiljuti avastasin, et vaade endale ei toogi mulle enam okset kurku, siis....
Esmaspäev, 12.02.
Kirjutasin Tatjanale ja küsisin, et kas nad on juba leidnud endale modelli ja kas oleks veel minu jaoks ka aega. Vastas, et aega veel on. Broneerisin siis endale tunnikese ja logisin MyFitnessi tunniplaani, et endale terve nädala jagu trenne ära broneerida. Ja ikka kohe 2 trenni päevas, sest laupäev pole enam teab mis mägede taga.
Vahepalade söömine sai ka üle vaadatud ja kõik puuviljad ning pähklid jäid kenasti kaussi alles. Ma suudan ennast selliseks lühikeseks ajaks suurepäraselt kokku võtta.
Teisipäev, 13.02.
Vaatasin kriitilise pilguga üle oma pesusahtli. Hinges tahaks ikkagi midagi uut selliseks puhuks osta, aga kontol ulub tuul ja pool kuud veel elada vaja. Toit trumpab ihupesu. Esimese klassi rehkendus. Õnneks olen ma eelnevatel aastatel suutnud siiski ilusaid asju ka poest koju tuua ja päris mitu ilusat komplekti leidsin. Jõuab laupäevaks kenasti ära pesta ja puha. Sellega on korras.
Kolmapäev, 14.02.
Nälg tahab silmanägemist ära võtta. Jubedalt isutab juustuvõileibade järele. Õhtul trennis näitasin õele oma punnis kõhtu ja ütlesin, et näe, siin on see pirn mille ma vahepalaks sõin. Seljatagant kostus sügav ohe ja lähemal vaatlusel selgus, et olin oma kommentaariga üht korpulentset prouat suutnud naerma ajada. Ta haaras mõnuga oma päästerõngast, lehvitas seda mu nina all ja küsis, et kas tema peaks ennast siis üldse ära tapma. Eem… piinlik. Sest ma saan ju tegelikult aru, et see on täielik pseudokas. Ma pole ju ammu mingi paks. Isegi täiesti sale. Aga noh, ikka ju tahaks piltidel võimalikult trimmis olla.
Neljapäev, 15.02.
Avastasin, et suure trennitegemisega olen endale mingi rõveda sinika kintsu peale suutnud sebida. See ei parane raudselt laupäevaks ära. Aga kõht on ilus, aimduvad mingisugused kõhulihaste laadsed mügarikud. Nunnu.
Pärast tööd käisin Kaubamajast läbi, et laupäeva hommikuks endale noorendavat kraami osta. Sain riielda, sest nuusutasin kreemi. Öeldi, et see pole tester. Selline tunne jäi, nagu ma oleks end seal paljaks koorinud ja kukkunud jalgu kreemitama. Lisaks ma pean mainima, et jube imelik on ikka veel enda vanuses vinnivastast koorijat osta. Nagu, minust 10 aastat nooremad teevad juba botoxit ja mina ikka veel võitlen punnidega? Masendav.
Öösel käisin salaja šokolaadikooki söömas, mis ma lastele küpsetasin. Jube hea oli ikka.
Reede, 16.02.
Öösel üldse magada ei saanud. Mõtlesin sellele, et kuidas ja kui palju ma peaksin ennast igasugustest karvadest vabastama. Ja kui ma seda teen, siis äkki lõikan sisse ja jääb veel hullem, kui ta muidu oleks. Vaikselt hakkan aru saama, miks modellid nii palju palka saavad. See ilus olemine on ju täiskohaga töö. Hakkan endas kahtlema. Äkki see siiski polnud kõige targem otsus? Ja nagu, kellele mul neid pilte näidata oleks? Elutoaseinale ei paneks ju endast selliseid pilte. Või siis kutsun 84 aastaselt kõik oma lapselapsed põlve pääle istuma ja näitan, et vaadake, kunagi oli vanamemm ka püss? Hakkab veider ja kõhe.
Laupäev, 17.02. D-Day
Ärkasin hommikul haigena. Ilmselt sain pärast trenni külma ja nüüd on palavik, valus kurk ja üldse halb olla. Käisin vannis. Koorisin nahka. Tegin maske näole ja juustele. Kreemitasin keha. Lakkisin küüsi. Eemaldasin lakki. Lakkisin. Eemaldasin. Lõin käega ja läksin poolikult lakitud küüntega kohale. Fotograaf pööritas silmi. Teine naeris. Ma ka naersin, täitsa tobe ju poolikult lakitud küüntega kohale minna.
Aga sellest, mis pildistamisel juhtus, sellest kirjutan siis, kui mul on pilte ka juurde lisada. Kui, on selliseid mida kannatab ilma piinlikkustundeta avaldada. Hea küll, ühe näitan. Ega mul endalgi neid hetkel rohkem pole.
*Pildistasid Tatjana Siipan ja Eveli Johanson.
 |
| Selliste kontsadega saabki ainult istuda. Pildistas Tatjana. |
Pühapäev, 11.02.
Nägin, et mu isiklik fotograaf jagab kutset ilusatele naistele (ilmselgelt peeti mind silmas) eksklusiivsele buduaaripildistamisele. Eriliseks teeb asja see, et ühe fotograafi asemel on kogu üritust pildistamas 2 fotograafi.
Tegelikult olin juba varem Tatjanaga sellel teemal mõtteid mõlgutanud ja isegi sõnu solgutanud. Lihtsalt tahtsin endale enne ikka ilusat Viktoria Secret modelli keha internetist tellida. Aga kuna selline pakkumine tuli ja ma alles hiljuti avastasin, et vaade endale ei toogi mulle enam okset kurku, siis....
Esmaspäev, 12.02.
Kirjutasin Tatjanale ja küsisin, et kas nad on juba leidnud endale modelli ja kas oleks veel minu jaoks ka aega. Vastas, et aega veel on. Broneerisin siis endale tunnikese ja logisin MyFitnessi tunniplaani, et endale terve nädala jagu trenne ära broneerida. Ja ikka kohe 2 trenni päevas, sest laupäev pole enam teab mis mägede taga.
Vahepalade söömine sai ka üle vaadatud ja kõik puuviljad ning pähklid jäid kenasti kaussi alles. Ma suudan ennast selliseks lühikeseks ajaks suurepäraselt kokku võtta.
Teisipäev, 13.02.
Vaatasin kriitilise pilguga üle oma pesusahtli. Hinges tahaks ikkagi midagi uut selliseks puhuks osta, aga kontol ulub tuul ja pool kuud veel elada vaja. Toit trumpab ihupesu. Esimese klassi rehkendus. Õnneks olen ma eelnevatel aastatel suutnud siiski ilusaid asju ka poest koju tuua ja päris mitu ilusat komplekti leidsin. Jõuab laupäevaks kenasti ära pesta ja puha. Sellega on korras.
 |
| Pesu, pesu, pesu |
Kolmapäev, 14.02.
Nälg tahab silmanägemist ära võtta. Jubedalt isutab juustuvõileibade järele. Õhtul trennis näitasin õele oma punnis kõhtu ja ütlesin, et näe, siin on see pirn mille ma vahepalaks sõin. Seljatagant kostus sügav ohe ja lähemal vaatlusel selgus, et olin oma kommentaariga üht korpulentset prouat suutnud naerma ajada. Ta haaras mõnuga oma päästerõngast, lehvitas seda mu nina all ja küsis, et kas tema peaks ennast siis üldse ära tapma. Eem… piinlik. Sest ma saan ju tegelikult aru, et see on täielik pseudokas. Ma pole ju ammu mingi paks. Isegi täiesti sale. Aga noh, ikka ju tahaks piltidel võimalikult trimmis olla.
Neljapäev, 15.02.
Avastasin, et suure trennitegemisega olen endale mingi rõveda sinika kintsu peale suutnud sebida. See ei parane raudselt laupäevaks ära. Aga kõht on ilus, aimduvad mingisugused kõhulihaste laadsed mügarikud. Nunnu.
Pärast tööd käisin Kaubamajast läbi, et laupäeva hommikuks endale noorendavat kraami osta. Sain riielda, sest nuusutasin kreemi. Öeldi, et see pole tester. Selline tunne jäi, nagu ma oleks end seal paljaks koorinud ja kukkunud jalgu kreemitama. Lisaks ma pean mainima, et jube imelik on ikka veel enda vanuses vinnivastast koorijat osta. Nagu, minust 10 aastat nooremad teevad juba botoxit ja mina ikka veel võitlen punnidega? Masendav.
 |
| Lisaks peapesule, sain Kaubamajast sellist kraami ka. Proovin siis ka esimest korda, seda Natura Sibericat. Pildistas Jekaterina (nagu seda oli vaja eraldi välja tuua, eks ole). |
Öösel käisin salaja šokolaadikooki söömas, mis ma lastele küpsetasin. Jube hea oli ikka.
Reede, 16.02.
Öösel üldse magada ei saanud. Mõtlesin sellele, et kuidas ja kui palju ma peaksin ennast igasugustest karvadest vabastama. Ja kui ma seda teen, siis äkki lõikan sisse ja jääb veel hullem, kui ta muidu oleks. Vaikselt hakkan aru saama, miks modellid nii palju palka saavad. See ilus olemine on ju täiskohaga töö. Hakkan endas kahtlema. Äkki see siiski polnud kõige targem otsus? Ja nagu, kellele mul neid pilte näidata oleks? Elutoaseinale ei paneks ju endast selliseid pilte. Või siis kutsun 84 aastaselt kõik oma lapselapsed põlve pääle istuma ja näitan, et vaadake, kunagi oli vanamemm ka püss? Hakkab veider ja kõhe.
Laupäev, 17.02. D-Day
Ärkasin hommikul haigena. Ilmselt sain pärast trenni külma ja nüüd on palavik, valus kurk ja üldse halb olla. Käisin vannis. Koorisin nahka. Tegin maske näole ja juustele. Kreemitasin keha. Lakkisin küüsi. Eemaldasin lakki. Lakkisin. Eemaldasin. Lõin käega ja läksin poolikult lakitud küüntega kohale. Fotograaf pööritas silmi. Teine naeris. Ma ka naersin, täitsa tobe ju poolikult lakitud küüntega kohale minna.
Aga sellest, mis pildistamisel juhtus, sellest kirjutan siis, kui mul on pilte ka juurde lisada. Kui, on selliseid mida kannatab ilma piinlikkustundeta avaldada. Hea küll, ühe näitan. Ega mul endalgi neid hetkel rohkem pole.
 |
| Juuksed on pisut sorakil, aga muidu ju võrdlemisi sünnis. Pildistas Eveli. |
*Pildistasid Tatjana Siipan ja Eveli Johanson.
Kommentaarid
Postita kommentaar