Mul on kohutavalt vedanud, et olen leidnud fotograafi, kelle piltidel ma ilus jään. Tänane postitus ongi temale pühendatud.
Minu isa arvas, et on fotograaf. Ta käis oma kaameraga igal pool ringi, et hiljem Mustamäe viienda korruse tualetis, spontaanses pimikus, oma kätetööd filmi pealt paberile ilmutada. Emal on enamik nendest ilmutistest siiani alles. Ütleme nii, et kompositsioon oli minu isale võõras mõiste. Ja see, kuidas või kas keegi ka fotole jäi, on ka mitmeti mõistetav (mul on näiteks üks pilt albumis, mille jäädvustamise põhjustest ei saanud ma ligi kolmkümmend aastat aru. Pildil on maja. Alles mõned aastad tagasi nägin, et maja aknal on umbes 3 millimeetrine kujutis. Mina umbes 5 aastasena. Mnjah.)
Fotograafia vastu ilmutas huvi ka minu eksmees. See võis olla millalgi 2008ndal aastal. Just siis kui ta sai kusagilt kellegi vana Minolta, avastas ta oma varjatud ande. Teate kui lahe oli teha mustvalgeid pilte päris filmile siis, kui kõik teised oma Nikonitega ainult värvilisi digipilte tegid? Jah, seda minagi. Hea küll, silma tal justkui oli selle asja jaoks. Ja mul on hea meel, et mu lastest on vahvaid pisut iseloomuga titepilte. Mingitest võõrastest kassidest ja vanainimestest on ka, aga noh, las ta olla.
Teadagi võttis mu eks pähe, et tal on vaja minust ka mingisuguseid avangardistlike pildikesi luua. Olin juba lapsena vihanud igasugust poseerimist. Ma ei oska teha nägusid. Lihtsalt see pole minu jaoks. Ma olen iga pildi peal täpselt copy-paste sama ilmega -surnud kala näoga. Pole päriselt see, mida tahaks igaveseks ajaks kusagil albumis imetleda, või mis? See loomulikult mu eksi ei pidurdanud. Kuna ta oli enda meelest kunstnik, siis ta sooviski nö naturaalseid pilte, selliseid, millel ma võimalikult inetu ja ilmetu olen. Teate küll neid. Võeh!
Aga elu läks nii, et mees leidis endale teised naised, keda pildistada ja mina leidsin endale fotograafi, kellega me jagame ilust samasugust arusaama. Lisaks on ta eriliselt osav minu juntsude haldamisega. Olen tema teenust tarvitanud alates 2015 sügis ja iga sessiga lähevad tema pildid aina paremaks. Kuna tegemist on minu jaoks juba tuttava inimesega, siis tunnen ennast temaga väga vabalt. Ja eks see ole ka heade piltide üks olulisi koostisosasid. Kuna ta ka mu poisse juba teab, ega eelda neilt kuku-nunnut käitumist ja käed-põlvedel poseerimist, siis on iga pildistamine omaette seiklus.
Eks selle päris oma fotograafi leidmine ongi teekond, mida tuleb ettevaatlikult ja rahulikult läbida. Ma arvan, et olen nüüd viimaste aastatega Tatjanale rohkem poseerinud, kui eelnevate eluaastate jooksul kokku. Ja ta ei väsi mind vaimustamast. Ise on ta kõige selle juures siivsalt tagasihoidlik. Eks suure andega ongi vist nii, et ise ei saa selle omamisest aru.
Kuna olen endast viimasel ajal niigi juba jaburalt palju pilte postitanud, siis täna jätan vahele. Aga linki jagan küll:
https://tatjanasiipan.wordpress.com/2016/08/16/jekaterina-co/
P.S! Leppisime Tatjanaga kokku, et kui sellele postitusele viitate, siis ta kingib teile ühe täiesti TASUTA naeratuse.
Minu isa arvas, et on fotograaf. Ta käis oma kaameraga igal pool ringi, et hiljem Mustamäe viienda korruse tualetis, spontaanses pimikus, oma kätetööd filmi pealt paberile ilmutada. Emal on enamik nendest ilmutistest siiani alles. Ütleme nii, et kompositsioon oli minu isale võõras mõiste. Ja see, kuidas või kas keegi ka fotole jäi, on ka mitmeti mõistetav (mul on näiteks üks pilt albumis, mille jäädvustamise põhjustest ei saanud ma ligi kolmkümmend aastat aru. Pildil on maja. Alles mõned aastad tagasi nägin, et maja aknal on umbes 3 millimeetrine kujutis. Mina umbes 5 aastasena. Mnjah.)
Fotograafia vastu ilmutas huvi ka minu eksmees. See võis olla millalgi 2008ndal aastal. Just siis kui ta sai kusagilt kellegi vana Minolta, avastas ta oma varjatud ande. Teate kui lahe oli teha mustvalgeid pilte päris filmile siis, kui kõik teised oma Nikonitega ainult värvilisi digipilte tegid? Jah, seda minagi. Hea küll, silma tal justkui oli selle asja jaoks. Ja mul on hea meel, et mu lastest on vahvaid pisut iseloomuga titepilte. Mingitest võõrastest kassidest ja vanainimestest on ka, aga noh, las ta olla.
 |
| Mitte just kõige tüüpilisem lapsepõlve pilt |
Teadagi võttis mu eks pähe, et tal on vaja minust ka mingisuguseid avangardistlike pildikesi luua. Olin juba lapsena vihanud igasugust poseerimist. Ma ei oska teha nägusid. Lihtsalt see pole minu jaoks. Ma olen iga pildi peal täpselt copy-paste sama ilmega -surnud kala näoga. Pole päriselt see, mida tahaks igaveseks ajaks kusagil albumis imetleda, või mis? See loomulikult mu eksi ei pidurdanud. Kuna ta oli enda meelest kunstnik, siis ta sooviski nö naturaalseid pilte, selliseid, millel ma võimalikult inetu ja ilmetu olen. Teate küll neid. Võeh!
 |
| Minu kurikuulus "lõpetage-lollitamine-poisid" pilk |
Aga elu läks nii, et mees leidis endale teised naised, keda pildistada ja mina leidsin endale fotograafi, kellega me jagame ilust samasugust arusaama. Lisaks on ta eriliselt osav minu juntsude haldamisega. Olen tema teenust tarvitanud alates 2015 sügis ja iga sessiga lähevad tema pildid aina paremaks. Kuna tegemist on minu jaoks juba tuttava inimesega, siis tunnen ennast temaga väga vabalt. Ja eks see ole ka heade piltide üks olulisi koostisosasid. Kuna ta ka mu poisse juba teab, ega eelda neilt kuku-nunnut käitumist ja käed-põlvedel poseerimist, siis on iga pildistamine omaette seiklus.
 |
| 2015 aasta sügis |
Eks selle päris oma fotograafi leidmine ongi teekond, mida tuleb ettevaatlikult ja rahulikult läbida. Ma arvan, et olen nüüd viimaste aastatega Tatjanale rohkem poseerinud, kui eelnevate eluaastate jooksul kokku. Ja ta ei väsi mind vaimustamast. Ise on ta kõige selle juures siivsalt tagasihoidlik. Eks suure andega ongi vist nii, et ise ei saa selle omamisest aru.
Kuna olen endast viimasel ajal niigi juba jaburalt palju pilte postitanud, siis täna jätan vahele. Aga linki jagan küll:
https://tatjanasiipan.wordpress.com/2016/08/16/jekaterina-co/
P.S! Leppisime Tatjanaga kokku, et kui sellele postitusele viitate, siis ta kingib teile ühe täiesti TASUTA naeratuse.
Kommentaarid
Postita kommentaar