Mõned aastad tagasi küsis nr kolm mu käest, et kas me oleme vaesed. No jah, kui rikas üks neljalapsega pere üldse olla saab? Ammugi siis veel üksikvanemaga pere? Aga põhivajadused on alati täidetud olnud ja enda meelest saame päris hästi hakkama. Näljas pole, keegi palja tagumikuga ringi ei käi (vähemalt mitte sundusest) ja ka katus on pea kohal.
Küsisin, siis vastu, et millest ta seda järeldab? Et kas tal on millestki puudus? Kutt vastas, et ta peab meid vaeseks, sest tal pole mobiiltelefoni. Teadagi aitas tal sellisele järeldusele tulla keegi klassikaaslastest. Kes see siin rääkis, et lapsed on armsad ja nunnud? Õelad ja vastikud on. Või, las ma sõnastan ümber. Lapsed on ausad. Õelad ja vastikud on nende vanemad, kes kodus selliseid lollusi räägivad. Lapsed lihtsalt peegeldavad.
Arvata on, et ma tookord lapsele elupõhitõdesid õpetasin ja seda, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele, ei näita mobiiltelefoni olemasolu või selle puudumine tingimata kellegi majanduslikku jõukust. Vaevalt, et ta mind uskuma jäi. Mobiiltelefonid on leib ja wifi õhk. (Olete juba seda uuema aja issameie palvet lugenud? "Anna meile meie igapäevane wifi ja ära lase meil unustada oma Facebooki salasõna." Ei? Vatikanis arutatakse seda igatahes, samas kus sõnastatakse ümber "Sina ei tohi mitte oma ligimesenaist inimest ihaldada") Palju tähtsamad, kui see, mis parasjagu külmkapis leidub.
Nagu öeldud, siis sellest vahejuhtumist on omajagu vett merre voolanud (või peaks ütlema, et igijääd ära sulanud?) ja kõigil juntsudel on mingisugune elektrooniline vidin taskus, millega muuhulgas saab ka helistada. Seda äppi nad paraku kasutada ei oska. Telefonid ei ole viimaste mudelite hulgast ega muidu ka eriliselt ägedad. Aga nad on olemas. Seega, vaesed me enam justkui pole.
Mina olen selline vanamoodne inimene (ikkagi eelmisest sajandist juba), kes arvab, et indiviidi ostujõud määrab tema vaesusastme. Seega, kui kellelgi on iföön või mõni vinge Samsung, aga tal pole sadat eurot ekskursiooniraha, siis pole tegemist rikka inimesega. Pigem tekitab see minus eelarvamuse, et mis iganes nuti-tutid tal taskus ka ei elutse, siis suure tõenäosusega on need soetatud kas sms-laenu või vähemalt järelmaksuga. Ja minul, kes ma olen täiesti keskpärane vaene üksikema, mul on nendest rikastest täitsa kahju kohe. Kas neil ikka leivaraha jagub? Või ähvardab neid kodust väljatõstmine? Äkki ma saaks neid rikkaid kuidagi omalt poolt toetada? Sooja eine või vähemalt mõne hea sõnaga?
Küsisin, siis vastu, et millest ta seda järeldab? Et kas tal on millestki puudus? Kutt vastas, et ta peab meid vaeseks, sest tal pole mobiiltelefoni. Teadagi aitas tal sellisele järeldusele tulla keegi klassikaaslastest. Kes see siin rääkis, et lapsed on armsad ja nunnud? Õelad ja vastikud on. Või, las ma sõnastan ümber. Lapsed on ausad. Õelad ja vastikud on nende vanemad, kes kodus selliseid lollusi räägivad. Lapsed lihtsalt peegeldavad.
Arvata on, et ma tookord lapsele elupõhitõdesid õpetasin ja seda, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele, ei näita mobiiltelefoni olemasolu või selle puudumine tingimata kellegi majanduslikku jõukust. Vaevalt, et ta mind uskuma jäi. Mobiiltelefonid on leib ja wifi õhk. (Olete juba seda uuema aja issameie palvet lugenud? "Anna meile meie igapäevane wifi ja ära lase meil unustada oma Facebooki salasõna." Ei? Vatikanis arutatakse seda igatahes, samas kus sõnastatakse ümber "Sina ei tohi mitte oma ligimese
Nagu öeldud, siis sellest vahejuhtumist on omajagu vett merre voolanud (või peaks ütlema, et igijääd ära sulanud?) ja kõigil juntsudel on mingisugune elektrooniline vidin taskus, millega muuhulgas saab ka helistada. Seda äppi nad paraku kasutada ei oska. Telefonid ei ole viimaste mudelite hulgast ega muidu ka eriliselt ägedad. Aga nad on olemas. Seega, vaesed me enam justkui pole.
Mina olen selline vanamoodne inimene (ikkagi eelmisest sajandist juba), kes arvab, et indiviidi ostujõud määrab tema vaesusastme. Seega, kui kellelgi on iföön või mõni vinge Samsung, aga tal pole sadat eurot ekskursiooniraha, siis pole tegemist rikka inimesega. Pigem tekitab see minus eelarvamuse, et mis iganes nuti-tutid tal taskus ka ei elutse, siis suure tõenäosusega on need soetatud kas sms-laenu või vähemalt järelmaksuga. Ja minul, kes ma olen täiesti keskpärane vaene üksikema, mul on nendest rikastest täitsa kahju kohe. Kas neil ikka leivaraha jagub? Või ähvardab neid kodust väljatõstmine? Äkki ma saaks neid rikkaid kuidagi omalt poolt toetada? Sooja eine või vähemalt mõne hea sõnaga?
Kommentaarid
Postita kommentaar