Käisin pojaga poes. Esimesega. Ladusime kaubad kotti ja poiss küsib, et kas ma saaksin koogikarbi ja pähklid ise võtta, tema tassiks siis kotti. Ütlesin, et ikka sobib, aga et ma ei eelda, et tema peab seda rasket kotti tassima. Poiss vastas, et loomulikult ta teeb seda, sest ta on ju mees. Ütlesin heldimusega, et vähemalt midagi olen ma emana õigesti teinud, kui ta asjasse nii suhtub. Poeg köhatas.
"Ja, jah, ma tean, ma tean! Pole ma teile midagi õpetanud. Hundid kasvatasid teid."
"Eem, seda ma ei mõelnud. Paar asja oled ikka õpetanud. Lihtsalt midagi ei tule meelde..."
Ema rolli lapse kasvatuse juures on raske alahinnata. Vähem räägitakse sellest, millist mõju kannab isa õpetus. Ometi arvan ma, et kuigi ma olen lastekasvatuses toime pannud kriminaalseid kuritegusid (saatnud lapsed magama kontrollimata, kas nende hambad on pestud, pannud nad teleka ette, et saaksin ise vannis mõnuleda ja saatnud nad lasteaeda vanema venna kummikutes), siis kõige andestamatum nendest on see, et ma võtsin otsuse oma isikliku heaolu ja uhkuse nimel neid isata kasvatada.
Minu vanemate suhted olid minu mäletamist mööda alati keerulised. Aga üks asi, mida ma ema juures salaja imetlesin, oli see, et ta kannatas selle ära ja ei lõhkunud perekonda. Ma tean, et on suur hulk inimesi, kes nüüd selja sirgu tõmbasid ja asuvad kohe seisukohale, et parem on lapsi üksi kasvatada, kui ise kannatada ja et lapsed tajuvad vanemate vahelisi pingeid. Jah, lapsed tajuvad. Ometi vajavad lapsed isa. Just isa olemasolu igapäeva elus. Ma julgen isegi väita, et nii kaua, kui kõneall olev isa ei ole eluohtlik, siis kõlbab ta ka õlut rüüpavana ja tugitoolis jalgpalli vahtivana.
Isa on vajalik, sest ema ei saa kuidagi ilma isata õpetada poisile mehelikkust ja tütrele naiselikkust. Jah, vanaisad, onud ja sõbrad aitavad, aga see pole päris õige asi. Sest üks asi on kui ma emana ütlen pojale, et palun kanna seda rasket kotti või vii prügi välja ja klopi vaipa, sest see on mehe töö. Hoopis mõjuvõimsam on, kui poeg näeb isa seda tegevat, ilma ühegi õpetussõnata.
Tütardele on isa olemasolu võib-olla isegi olulisem, kui poistele. Kust muidu tulevad need jubedad lood, kus alaealised end müüvad, oma kehast videoid ja pilte teevad ja lasevad ennast muul moel ärakasutada? Ikka sellest, et isaga ei olnud lähedast suhet. Need noored tüdrukud ei teagi, milline näeb välja tõeline, siiras ja lugupidav hoiak naiste vastu, kui isa neile seda ei õpeta. Ja kuidas isa seda õpetab? Mitte nii nagu ema, mitte sõnadega. Vaid sellega kuidas käib läbi oma tütre emaga, vanaema, ämma ja tädiga. Väiksed asjad, nagu mantli selga aitamine, ukse avamine, libedal teel käevarre pakkumine. Selline tõeline, vaoshoitud ja sõnatu mehelikkus. Seda tuleks oma tütardele õpetada. Mitte seda, et mees kes sõidab kõige punasema bemmiga ja kannab kõige kitsamaid teksaseid, on mehelikkuse etalon.
*Pildistas Tatjana Siipan.
"Ja, jah, ma tean, ma tean! Pole ma teile midagi õpetanud. Hundid kasvatasid teid."
"Eem, seda ma ei mõelnud. Paar asja oled ikka õpetanud. Lihtsalt midagi ei tule meelde..."
Ema rolli lapse kasvatuse juures on raske alahinnata. Vähem räägitakse sellest, millist mõju kannab isa õpetus. Ometi arvan ma, et kuigi ma olen lastekasvatuses toime pannud kriminaalseid kuritegusid (saatnud lapsed magama kontrollimata, kas nende hambad on pestud, pannud nad teleka ette, et saaksin ise vannis mõnuleda ja saatnud nad lasteaeda vanema venna kummikutes), siis kõige andestamatum nendest on see, et ma võtsin otsuse oma isikliku heaolu ja uhkuse nimel neid isata kasvatada.
Minu vanemate suhted olid minu mäletamist mööda alati keerulised. Aga üks asi, mida ma ema juures salaja imetlesin, oli see, et ta kannatas selle ära ja ei lõhkunud perekonda. Ma tean, et on suur hulk inimesi, kes nüüd selja sirgu tõmbasid ja asuvad kohe seisukohale, et parem on lapsi üksi kasvatada, kui ise kannatada ja et lapsed tajuvad vanemate vahelisi pingeid. Jah, lapsed tajuvad. Ometi vajavad lapsed isa. Just isa olemasolu igapäeva elus. Ma julgen isegi väita, et nii kaua, kui kõneall olev isa ei ole eluohtlik, siis kõlbab ta ka õlut rüüpavana ja tugitoolis jalgpalli vahtivana.
Isa on vajalik, sest ema ei saa kuidagi ilma isata õpetada poisile mehelikkust ja tütrele naiselikkust. Jah, vanaisad, onud ja sõbrad aitavad, aga see pole päris õige asi. Sest üks asi on kui ma emana ütlen pojale, et palun kanna seda rasket kotti või vii prügi välja ja klopi vaipa, sest see on mehe töö. Hoopis mõjuvõimsam on, kui poeg näeb isa seda tegevat, ilma ühegi õpetussõnata.
Tütardele on isa olemasolu võib-olla isegi olulisem, kui poistele. Kust muidu tulevad need jubedad lood, kus alaealised end müüvad, oma kehast videoid ja pilte teevad ja lasevad ennast muul moel ärakasutada? Ikka sellest, et isaga ei olnud lähedast suhet. Need noored tüdrukud ei teagi, milline näeb välja tõeline, siiras ja lugupidav hoiak naiste vastu, kui isa neile seda ei õpeta. Ja kuidas isa seda õpetab? Mitte nii nagu ema, mitte sõnadega. Vaid sellega kuidas käib läbi oma tütre emaga, vanaema, ämma ja tädiga. Väiksed asjad, nagu mantli selga aitamine, ukse avamine, libedal teel käevarre pakkumine. Selline tõeline, vaoshoitud ja sõnatu mehelikkus. Seda tuleks oma tütardele õpetada. Mitte seda, et mees kes sõidab kõige punasema bemmiga ja kannab kõige kitsamaid teksaseid, on mehelikkuse etalon.
*Pildistas Tatjana Siipan.
Kommentaarid
Postita kommentaar