The Gump Project - sissejuhatus

Ma olen täiesti teadlik sellest, et ma olen oma väljamõeldud ja kujuteldava armueluga lugejate südamed juba üsna pahaks ajanud, seega toon blogisse sisse ühe teise teema. Või, noh, toon on äkki vale sõna, sest oma spordiarmastusest olen ma varemgi kirjutanud, nüüd lihtsalt hakkan üksikasjalikult dokumenteerima seda, kuidas ma oma elu esimeseks poolmaratoniks valmistun.

Nimetan oma teekonda selleni "The Gump Project'iks". Ma tean, see on nii obvious, aga noh, ikkagi minu üks aegade lemmikfilme ja ei vaja pikemat selgitust, miks just selline nimi. Septembris toimub Tallinna Maraton ja sinna tahaks siis jooksma minna. Eesmärk - 21km. Samas, ma ei välista, et kui see aeg saabub ja ma ennast hästi tunnen, siis lähen täispangale välja. Piletit mul veel ostetud pole, seega otsustamisaega on.


Ma ei tea kuidas on võimalik seda filmi mitte armastada?
Gif by Tenor.

Tänane postitus on sissejuhatus sellesse projekti. Kirjutan varustusest ja ettevalmistusest. Edaspidi püüan kord nädalas oma edusammudest ja tagasilangustest ühe postituse kirjutada. Kui see teema üldse korda ei lähe, siis saate lugemise vahele jätta, kuna iga postitus algab lühendiga TGP. Kui lugejate hulgas on teisigi jooksuentusiaste, kes samuti püüdlevad eesmärgi poole, siis andke julgelt märku. Koos on ikka toredam.

Treeningriided ja jalatsid

Kõige olulisemad pikamaajooksu juures on jalatsid. Minu omad on juba 3 aastat vanad ja näevad väga rõvedad välja, ausalt. Aga nad on supermugavad ja praegu veel pakuvad piisavalt tuge. Ilmselgelt olen ma sellevõrra edev, et enne päris võistlust muretsen uued tossud. Sportfoto fotograafid armastavad minust igal üritusel hirmsasti rõvedaid pilte teha. Kui ma näost olen jõletis, siis on vähemalt papud ilusad.


Okei, selle pildi peal väga inetu pole. Natuke maia pardiemanda näoga, aga muidu keskmiselt sümpaatne.


Avastasin, et minu jooksudressid on mulle vahepeal 2 numbrit suureks jäänud (jah, see on see koht kus ma kelgin, et vaata-vaata-vaata mind, kui ilus ja kõhna ma olen), niisiis tuleb mul ka uued püksid muretseda.

Pükstega on tegelikult lihtne. Oluline, et jalast ära ei kuku. Palju keerulisem on rinnahoidjaga. Sest, kui sa oled nagu mina - rindadega, siis need peab korralikult ära fikseerima. Muidu on sul lihtsalt põrgulikult valus ja ebamugav. Siinkohal julgen väita, et korvi suurus ei mängi nii suurt rolli. Olgu sul AA või G korv, ikka vajavad nad tuge. Minul on nüüd 2 paari Shock Absorberi kopsukat (59€ tükk (või oota, kas rinnahoidja on paar, nagu sukkpüksid?)). Mul jagub ainult kiidusõnu. Ma unustasin jooksu ajal isegi ära, et mul üldse rinnad on (ja see on minu puhul hea asi). Midagi ei pigistanud, hõõrunud, raputanud ega kiskunud. Rinnad püsisid seal, kuhu Jumal need kavandas. Hea hoidvuse tagab kahesüsteemne kinnitus. Eriti kaval on see, et rinnahoidjad on varustatud nii ees kui taga helkurribadega. Ehk, kui te perverte ei karda, siis võib vabalt ka öösel ja särgita jooksma minna, sest tegemist on siivsa pesuga, mis toimib ka topina. Mina olen armunud ja mina julgen soovitada.

Ei, ma ei pane selga ja ei tee pilti. Tänan küsimast.

Topelt kinnitused ja helkurribad.

Väheoluline pole ka see, milliseid sokke jooksu ajal kanda. Siiani olen läbi saanud tavaliste puuvillaste sokkidega. Aga kuna ma lugesin vahepeal soovitusi maratoni jooksmiseks, siis ostsin endale paari spets jooksusokke. Crafti omad (mul pole elades nii kalleid sokke olnud, piinlik isegi natuke (16€)). Täitsa lõpp, kui mugavad need sokid on. Ebareaalne, ebamaine, jumalik! Mu jalad ei higistanud, ei hõõrunud, sokid ei keerdunud jalas, ei rullunud keset jooksu talla alla (jep, on juhtunud, isegi mitu korda on juhtunud). Igatahes, väike asi, aga suur vahe.

Parimad sokid ever!
Lihtsalt pildistamise nurk on selline, mul pole päriselt NII paksud ja karvased sääremarjad.

Lisad

Varusin jooksuks ka salvrätte (eem, äkki mingi 0,10€ per pakk?) (sest ilmad on sellised nagu nad on ja mul on krooniline nohu), hügieenilise huulepulga (Prismas 2tk pakis maksab umbes 1,59€) (sest mul huuled metsikult kuivavad) ja telefonikoti (minu oma maksis 10€, mingist nurgatagusest kahtlasest ärist ostsin), mille saab käsivarre peale kinnitada. Helkurribaga. Heh, arvestades, kuidas ma neid helkurribasid fännan, jääb mulje, et ma käingi peaasjalikult öösiti jooksmas. Tegelikult mitte. Aga helkurribad ikkagi hirmsasti meeldivad.

Jah, roosa hügieeniline huulepulk. Sest, you never know who you're gonna run into. Literally.

Veel muretsesin endale elu esimesed spordiprillid. Sest päike. Ja veidi kohtlane on tavalistes päikseprillides joosta. Ostsin Rademarist kõige odavamad (kümne euro kandis). Aga püsivad hästi, ära ei kukkunud, ei hõõrunud ja veidi kaitsesid isegi päikse eest. Võimalik, et mingil hetkel olen nõus rohkem prillide eest välja käima, eks ma siis annan teada. Päikese eest tasub ennast ka kreemide abil kaitsta. Eriti kevadel.

Porikärbes in da house.

Veel soovitatakse pikamaajooksjatele nokkmütsi ja kõhukotti. Minul veel pole ja kumbki ese minus erutusevärinaid ei tekita. Aga vaatab. Never say never, onju?

Siis on üks asi veel, millest on tiba piinlik kirjutada, aga kuna minu teekond, siis püüan ennast ületada. Vaadake, ma olen ikkagi sünnitanud naisterahvas. Ja mitte 1 või 2 korda, aga teate isegi. On teatud lihased, mis ei tööta nii nagu nad peaksid (palun ärge tulge mulle rääkima mingitest Kegeli harjutustest. Mina ei tea kes neid teha mäletab ja kas nendest üldse mingit tolku on.). Eelmisel aastal juhtus mul Maijooksul kohtuavalt alandav lugu. Long story short - Tena Lady (umbes 3€ pakk, sõltub imavusest).

Veel varusin koju hunniku plaastreid (0,69€), aga kuna sokid on nii head, siis tundub, et neid mul vaja pole. Vähemalt mitte jooksmise pärast. Ja ostsin ka magneesiumigeeli (6,19€). Joosku ajal kaotame higistades kasulikke soolasid ja mineraale ning see võib tunda anda lihaskrampidena. Selline geel peaks kohe lihastesse imbuma ja taastama mineraalivarud.

Müüakse ka magneesiumiõli, aga mulle ei meeldi õlid, vastikud rasvased.

Veel soovitan kaasa võtta ID kaardi. Sest kunagi ei tea, millal sa mõnele perverdile roundhouse kickiga hambad kurku lööd ja sul tuleb politseis ütlusi anda. Või kui su poolkõdunenud laip Männiku karjäärist leitakse. Lihtsalt, mõelge julgeoleku töötajatele, eks, neil on niigi käed-jalad tööd täis.

Äpid

Kuna me elame moodsas maailmas, kus iga võimaliku ja võimatu tegevuse jaoks on keegi kusagil mõne äpi välja mõelnud, siis mainin ära kolm, mis mind toetavad.

Run Tracker. Ütleme nii, et ma pole teisi jooksuäppe kasutanud, sest sattusin kohe selle otsa ja see on igavesti äge. Esiteks annab ta sulle teada mitu kilomeetrit sa läbinud oled ja millise kiirusega. Siis saad jälgida, kas tempo on piisav, või peaks pisut tagasi hoidma. (Minul on see probleem, et tahaks kohe hullult kiiresti ajama panna ja eriti ei suuda arvestada oma jõuvarudega, et kas ma ka lõpetada suudan.) Pärast jooksu näitab äpp, kuidas sul iga kilomeeter kulges. Näitab kaardi peal, kus sa pausi tegid (näiteks ootasid foori taga või tegid selfit), kus aeglustasid, kus kiirendasid. Äpp salvestab su varasemad jooksud nii, et sul on võimalik oma arengut jälgida ja sõpradega jagada.




Fitbit. Okei, see on mul kogu aeg nagunii randme peal ja loeb kõike, mida lugeda kannatab. Aga noh, ikka veel on lahe. Muuhulgas näed iga treeningu südametööd, põletatud kaloreid ja astutud samme.

Spotify. Ma liigun igal pool kõrvaklappidega. Ma tean, vanus on selline, et peaks piinlik olema, aga pole. Veel. Oleks lausa veider käia jooksmas, nii et kuulan linnulaulu ja linnamüra. Spotifys on nii mõnusad jooksmiseks mõeldud playlistid, et lausa patt on neid mitte kasutada. Minusugustele rahmeldajatele on iga playlisti kirjelduses ära toodud südamelöögi sagedus. Saate aru, jah? Te ei pea midagi mõtlema. Vajutad lihtsalt shuffle play ja korras. Seda loomulikult siis, kui te pole kuigi pirtsakas ja suudate tänapäevast halba muusikat seedida. Alati on võimalik motiveerivatest paladest enda playlist kokku panna. Mul on ka. Kannab nime, ülla-ülla, Forrest Gump.




Vot selline postitus täna. Lähipäevade jooksul kirjutan sellest kuidas mu esimene jooks läks. Hea meelega kuulan teie mõtteid, soovitusi, nippe ja edulugusid. Või mitte nii edukaid lugusid.

P.S. Selguse mõttes mainin, et kõik esemed on ostetud minu enda raha eest (alimendid, he-he) ja ühegi brändiga koostööd ei tee.

Kommentaarid