Hea küll. Olen nüüd asjalik edasi. Et siis esimesest jaanuarist täitsa alkovaba elu elatud. Räägin, kuidas see on reaalsuses välja näinud. Milliseid muutusi (kui üldse) kogenud. Ja mida plaanin edasi teha.
Tegelikult ma ennast alkohoolikuks ei pea (ütleb iga joodik). Mulle meeldib juua. Eriti meeldib mulle vein. Punane. Aga ka valge ja roosa. Pigem kuiv või poolkuiv. Hea toidu kõrvale võtta või lihtsalt niisama. Kuigi mul on tavaliselt nii, et kui ma juba veini joon, siis tuleb selline hundiisu peale, et mine või hulluks. Kadestan neid, kellel veiniga just isu väheneb. Veab teil raisad. Õlut ka joon. Pigem heledat. Tavalist poeõlut. Lemmikud on Karl Fridrich Sakult ja Leffe Blonde. Manchester ka meeldis (Saku). Kui neid ei pakutud, siis kõlbas põhimõtteliselt ka A le Coqi Special. Siidrit olen ka joonud ja täitsa meeldib. Hea magus.
Vanuse lisandudes olen hakanud ka viskit jooma. Mingi gurmaan selles osas pole. Pigem eelistan pehmema maitsega seguviskisid nagu Bushmills, Lauders ja Chivas Regal. Tean et on tuhat korda paremaid ja ka esinduslikemaid marke, aga pole mul nagu vaja kellelegi tõestada ja kahetuhande euroseid jooke juua. Kokteile on ka joodud, aga need pigem sellised kord-kaks aastas. Pole väga suur miksija.
Kõige raskem ongi olnud kaaslaste survega toime tulla. "No proovi!", "Võta ainult üks klaas!", "Mis see üks naps teeb, homme oled kaine edasi." Alguses naeratad kohmetult ja püüad viisakas olla. Ütled, et "aitäh, aga ei aitäh" ja et "teie võite ju juua, ma lihtsalt ei soovi". Mingil hetkel saab sellest villand. Ütled konkreetselt, et "ära suru mulle peale ja tekita minus süümekaid, sest ma ei joo. Mina ju ei sunni sind endaga koos kaineks jääma!" Või: "miks ma pean alati jooma? Mis kohustus see on selline?" Tundub, et sellest on kasu olnud. Lähedased aktsepteerivad. Isegi nii kaugele on mindud, et on mind külla kutsudes alkovabasid õllesid ja siidreid muretsetud. See on olnud väga armas. Mõned on tänu minule ka oma joomist piirama hakanud.
Esimesed kuud olid just reeded kõige raskemad. Oli harjumus väike vein teha. See oli nagu preemia, et olen nädala üle elanud, kedagi maha löömata ja enesetappu sooritamata. Eriti siis oli raske, kui reede ise oli pingeline. Siis oli jube isu. Ühe korra käisin isegi suure januga alkoholivaba veini otsimas, aga ei leidnud. Paar korda on olnud ka mõte, et milleks mul seda kõike üldse vaja on? Ja isegi mõtlesin, et ma teen ühe veini salaja, kellelegi ei ütle, joon ära ja homme olen kaine edasi. (Ma ei tea, see vist ikkagi on juba alkohooliku tunnus?) Esialgu nipitasin. Jõin limpse ja mulliga vett. Siis ühe korraga tuli mingi blokk, et see suhkur lipsis pole ju üldsegi kasulikum kui alkohol, millest ma loobunud olen ja polnudki vaja ennast enam kuidagi ära petta.
Umbes kolmandaks kuuks oli isu alkoholi järele täiesti kadunud. Ta ei tulnud meeldegi. Mul on kodus terve baarikapp täis kangemat alkoholi, külmikus õlled ja üks vein on ka. Mulle meeldib, et saan külalistele pakkuda. Aga ise ei taha.
Kuna ma enam ei joo, siis on kaalu kergem säilitada. Nahk läks paremaks. Jume üleüldiselt ja endale tundub, et isegi kortsud vähenesid. Mul olid veini joomisest lõua all sellised kõvad valusad punnid, mis paranesid igavesti. Nüüd enam pole. Aga võttis cirka kaks kuud, enne kui neist lõplikult lahti sain. Võin ainult järeldada, et nii kaua oli alkoholi minu organites.
Tujukaks muutusin. Eriti enne teatud aega kuus läksin ikka püsti hulluks kätte. Endal oli ka hirm. Mõtted tuiskasid peas ringi. Selline ärevus oli sees. Mingil määral on nüüd rahulikum, aga ikkagi vahel lööb plokikaane pealt ja kõrvadest tuleb tossu.
Millest ma üldse puudust ei tunne on hägune mõtlemine. Kus sul on tunne, et sinu peas on pilv või mingi udu. Ja iga asi võtab pool sekundit kauem aega, kui muidu. Või siis see mingi staatiline värin, mis segab tasakaalu. (Nii kirjutades jääb mulje, et ma olin varem ikka jube jota. Aga mul tõesti piisas ühest veiniklaasist, ühest õllest ja ühest visikist, et olla kuidagi eemal ja tunda kehas alkoholi halvavat mõju.)
Edasi kavatsen ikka samuti jätkata. Vähemalt aasta lõpuni. Aina reaalsemaks muutub mõte sellest, et joomisega üleüldse lõpparve teha. Kuidagi ei leia enam neid põhjendusi, miks mul üldse vaja oleks juua. Isegi see, et ta maitseb hästi või leevendab vähemalt hetkeks pingeid, ei tundu enam piisavalt hea põhjus. Aga vaatame, ma ei luba midagi.
Suurem väljakutse ootab nüüd mais. Sõidan Ameerikasse ja ilmselt külastan ka kohalikke joogiasutusi. Kas ma suudan jääda endale kindlaks ja loobuda? Eks ma siis kirjutan teile kõigest täpsemalt. Kui julgen...
Tegelikult ma ennast alkohoolikuks ei pea (ütleb iga joodik). Mulle meeldib juua. Eriti meeldib mulle vein. Punane. Aga ka valge ja roosa. Pigem kuiv või poolkuiv. Hea toidu kõrvale võtta või lihtsalt niisama. Kuigi mul on tavaliselt nii, et kui ma juba veini joon, siis tuleb selline hundiisu peale, et mine või hulluks. Kadestan neid, kellel veiniga just isu väheneb. Veab teil raisad. Õlut ka joon. Pigem heledat. Tavalist poeõlut. Lemmikud on Karl Fridrich Sakult ja Leffe Blonde. Manchester ka meeldis (Saku). Kui neid ei pakutud, siis kõlbas põhimõtteliselt ka A le Coqi Special. Siidrit olen ka joonud ja täitsa meeldib. Hea magus.
Vanuse lisandudes olen hakanud ka viskit jooma. Mingi gurmaan selles osas pole. Pigem eelistan pehmema maitsega seguviskisid nagu Bushmills, Lauders ja Chivas Regal. Tean et on tuhat korda paremaid ja ka esinduslikemaid marke, aga pole mul nagu vaja kellelegi tõestada ja kahetuhande euroseid jooke juua. Kokteile on ka joodud, aga need pigem sellised kord-kaks aastas. Pole väga suur miksija.
Kõige raskem ongi olnud kaaslaste survega toime tulla. "No proovi!", "Võta ainult üks klaas!", "Mis see üks naps teeb, homme oled kaine edasi." Alguses naeratad kohmetult ja püüad viisakas olla. Ütled, et "aitäh, aga ei aitäh" ja et "teie võite ju juua, ma lihtsalt ei soovi". Mingil hetkel saab sellest villand. Ütled konkreetselt, et "ära suru mulle peale ja tekita minus süümekaid, sest ma ei joo. Mina ju ei sunni sind endaga koos kaineks jääma!" Või: "miks ma pean alati jooma? Mis kohustus see on selline?" Tundub, et sellest on kasu olnud. Lähedased aktsepteerivad. Isegi nii kaugele on mindud, et on mind külla kutsudes alkovabasid õllesid ja siidreid muretsetud. See on olnud väga armas. Mõned on tänu minule ka oma joomist piirama hakanud.
Esimesed kuud olid just reeded kõige raskemad. Oli harjumus väike vein teha. See oli nagu preemia, et olen nädala üle elanud, kedagi maha löömata ja enesetappu sooritamata. Eriti siis oli raske, kui reede ise oli pingeline. Siis oli jube isu. Ühe korra käisin isegi suure januga alkoholivaba veini otsimas, aga ei leidnud. Paar korda on olnud ka mõte, et milleks mul seda kõike üldse vaja on? Ja isegi mõtlesin, et ma teen ühe veini salaja, kellelegi ei ütle, joon ära ja homme olen kaine edasi. (Ma ei tea, see vist ikkagi on juba alkohooliku tunnus?) Esialgu nipitasin. Jõin limpse ja mulliga vett. Siis ühe korraga tuli mingi blokk, et see suhkur lipsis pole ju üldsegi kasulikum kui alkohol, millest ma loobunud olen ja polnudki vaja ennast enam kuidagi ära petta.
Umbes kolmandaks kuuks oli isu alkoholi järele täiesti kadunud. Ta ei tulnud meeldegi. Mul on kodus terve baarikapp täis kangemat alkoholi, külmikus õlled ja üks vein on ka. Mulle meeldib, et saan külalistele pakkuda. Aga ise ei taha.
Kuna ma enam ei joo, siis on kaalu kergem säilitada. Nahk läks paremaks. Jume üleüldiselt ja endale tundub, et isegi kortsud vähenesid. Mul olid veini joomisest lõua all sellised kõvad valusad punnid, mis paranesid igavesti. Nüüd enam pole. Aga võttis cirka kaks kuud, enne kui neist lõplikult lahti sain. Võin ainult järeldada, et nii kaua oli alkoholi minu organites.
Tujukaks muutusin. Eriti enne teatud aega kuus läksin ikka püsti hulluks kätte. Endal oli ka hirm. Mõtted tuiskasid peas ringi. Selline ärevus oli sees. Mingil määral on nüüd rahulikum, aga ikkagi vahel lööb plokikaane pealt ja kõrvadest tuleb tossu.
Millest ma üldse puudust ei tunne on hägune mõtlemine. Kus sul on tunne, et sinu peas on pilv või mingi udu. Ja iga asi võtab pool sekundit kauem aega, kui muidu. Või siis see mingi staatiline värin, mis segab tasakaalu. (Nii kirjutades jääb mulje, et ma olin varem ikka jube jota. Aga mul tõesti piisas ühest veiniklaasist, ühest õllest ja ühest visikist, et olla kuidagi eemal ja tunda kehas alkoholi halvavat mõju.)
Edasi kavatsen ikka samuti jätkata. Vähemalt aasta lõpuni. Aina reaalsemaks muutub mõte sellest, et joomisega üleüldse lõpparve teha. Kuidagi ei leia enam neid põhjendusi, miks mul üldse vaja oleks juua. Isegi see, et ta maitseb hästi või leevendab vähemalt hetkeks pingeid, ei tundu enam piisavalt hea põhjus. Aga vaatame, ma ei luba midagi.
Suurem väljakutse ootab nüüd mais. Sõidan Ameerikasse ja ilmselt külastan ka kohalikke joogiasutusi. Kas ma suudan jääda endale kindlaks ja loobuda? Eks ma siis kirjutan teile kõigest täpsemalt. Kui julgen...
Kommentaarid
Postita kommentaar