Kogu tõde sellest, miks ma kaks nädalat trenni ei teinud

Enne reisi olin ma enam kui kindel, et käin kõik see kaks nädalat korralikult trennis. Kui jõusaali ei leia, siis jooksmas saab ikka käidud. Tossud olid kaasas, retuusid ja topid pakitud.

Meie teisel päeval leidsime ka jõusaali üles. Astusime sisse ja uurisime, et kuidas oleks võimalik kaks nädalat seal trenni teha. Tuli üks turske treener, libistas pilgu üle meie puusajoone ja küsis, et millal me alustada sooviks. Et ta siis teeks meile vastupidavus testi ja paneks treeningplaani paika. Okei, mina olin igatahes natuke solvunud. Nagu, kas te siis ei näe juba miili kauguselt, kui heas vormis ma olen? Nagu, ma teen jõutõmbeid juba üle oma keharaskuse. Mida siin ikka nii väga hinnata ja plaanida? Palun andke mulle üks barbell ja 5 square feeti vaba pinda, ma olen juba happy. Meie pikkasid nägusid nähes tegi kompromissi, et olgu, lubab meil kolm korda tasuta käia ja edasi on iga korra eest 10 taala. See diil mulle juba passis.

Rävala MyFitness. 


Kaks päeva hiljem, täis otsustavust näidata, kui ägedad me oleme, saabusime spordisaali. Läksime jooksulindile. Kümme minutit soojendust. Vaatasin ringi ja veidi iiveldama ajas. Nii räpane! Treadmill kleepus, kolmandikul trenašööridest olid out of order sildid tucktapeiga peale kleebitud. Ja õhku üldse ei olnud. Logisev ja kahtlaselt kriiksuvat häälitsev ventikas laes keerles laisalt ja keerutas läppunud õhku. Vaevalt suutsin oma 10 minutit ära kannatada, lootuses ainult, et jõusaalis on parem.

Ei olnud. Palju hullem oli. Seal seisid kõik ventilaatorid jõude ja kogusid tolmu. Masinad katki ja puuduvate juppidega. Mõni tundus eemalt isegi töökorras olevat, aga lähemal inspekteerimisel selgus, et ma ei oska seda riistapuud lihtsalt kasutada. Mõni pensionär oleks ehk osanud õpetada, kuidas neid eelajaloosilisi asjapulki tarvitada, aga minu nutiaju ei saanud hakkama. Mis siis ikka. Kang ja hantlid on ikka kang ja hantlid.

Heh, hakkas pihta kõrgem matemaatika. Kui palju kaalub 21 naela? Kõik hantlid tundusid nagu laste mänguasjad, nii kerged. Numbritest polnud mingit tolku. Natuke oma keharaskusega tegin seal kükke ja väljaasteid, aga kuna kõik oli ilgelt rõve ja räpane, siis ei tihanud mina maas kätekõverdusi teha. Ja üldse, see õhupuudus muutus väga kiiresti väga painavaks.

Kokku suutsin mina seal vist pool tundi olla. Õde oli mul tubli. Kui temast oleks sõltunud, oleksime ehk pisut kauemgi vastu pidanud. Aga minu soigumine ärritas teda ja ta otsustas loobuda. Noh, joosta saab ikka ju.

Jooksma me ka ei jõudnud. Mina jälle süüdi. Sada häda. Palav. Kleepuv õhk. Väsinud. Pea käib ringi. Tahaks kodus lihtsalt tšillida ja Netflixi vaadata.

Ja nii oligi. Kaks nädalat ei mingit trenni. Ei suutnud ma ennast ületada ja end sinna põrgu eeskotta teist korda vedada. Unistasin salaja MyFitnessi puhastest pinkidest ja mittekleepuvatest hantlitest. Ja konditsioneeridest. Õhust. Nii, et müts maha meie viimasepeal spordisaalide ees.


Kommentaarid