Lumehelbeke peab surema

Ühesõnaga, minu mõistus on otsas. Alltoodud on viha pritsiv kirjatükk, mis tähendab, et minu kannatuse karikas inimeste rumaluse talumisel sai jälle täis ja loksub pitsilisele laudlinale. Pärast vanaema jälle riidleb ja ütleb, et ega need sõstraplekid linikult maha ei tule.

Taustaks nii palju, et ma olen osa kogukonnast. Märkimisväärselt suurest kogukonnast, mis koosneb sõpradest ja tuttavatest ja siis veel omakorda nende sõpradest ja tuttavatest. Jah, Facebookis on mul kõigest sadakond "sõpra", sest ma lisan Facebooki inimesed, kellega ma päris elus ka soovin sõber olla. Ilma jutumärkideta. Aga tagasi kogukonna juurde. Inimesed räägivad. Omavahel. Nendest, eks parasjagu seltskonnas ei viibi. Ja jutud liiguvad ning paratamatult jõuavad lõpuks ka minuni. See postitus on inspireeritud nendest lugudest. Vabandan kõigi teiste ees juba ette, mul pole jäänud rohud võtmata, lihtsalt …. ma ei jaksa enam.

Kallis lugeja, ma pöördun Sinu poole palves. Tõsta käsi üles, kui Sa tunned, et alljärgnev käib Sinu kohta. Oled Sa kunagi tundnud minu poolt survet lugeda seda blogi? Oled leidnud lingi sellele koos väljapressimisega ja ähvardusega seda lugeda või muidu...? Oled Sa kunagi kuulnud mind väitmas, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest, oma imelistest täiuslikest lastest, kes kunagi pahandust ei tee ja enda veatust iseloomust ning plekitust minevikust?

Jah, ma näen ju ise ka, et mõnituhat korda on blogile klikatud ja vähemalt osad on seda usutavasti ka lugenud. Ja ma tean ka seda, et nii usukumatu, kui see minule endale ka ei tundu (ei ole võlts tagasihoidlikus, vaid siiras imestus), on olemas inimesed, kellele see blogi isegi meeldib. Või vähemalt osad postitused.

Aga siis on need teised. Nendest teistest ma kirjutan ja nende silmadele on alltoodu mõeldud. Loevad. Salaja. Tunnistada ei julge, et loevad, aga järeldusi teevad. Valikuliselt loevad. Loevad vahel ainult pealkirju, sisusse süüvimata ja seda mõistmata. Aga järeldusi oskavad teha. Ja siis nende järeldustega lähevad küla peale jutte levitama. Keeravad tolmu nii kõrgele üles, et lõpuks ei saa teised ka enam aru, mis see õige ja mis vale on. Need inimesed ei ole minu sõbrad. Sest sõbrad julgevad kahtluste korral minu juurde tulla ja öelda, mida nad arvavad.

Sellepärast ei huvita mind ka. Sest, las koerad klähvivad... Ja teate, mul on natuke isegi hea meel, et koerad hauguvad. Mul on oma hate club ja see pidi ühe eduka blogija tunnus olema. Seega, kummardus teile kõigile, te olete mind teinud päriselt blogijaks. Saan selle nüüd puhta südametunnistusega oma eluloo kirjeldusse lisada.

Kui teid häirib ja ärritab mu kirjutis ja te ütlete, et minu tekstid panevad teid komistama ning riivavad teie sündsustunnet, siis selle vastu on olemas üks ravim. Vähetuntud, aga ääretult efektiivne. Tahate ma ütlen? Jagan saladust? Ma ei tea, kas te olete valmis selleks, ikkagi suur vastutus. Kindel? Hoidke nüüd sokkidest kinni, sest need kohe lendavad sussidest selle põrutava saladuse peale....

Ärge lihtsalt lugege. Ausalt. Ärge. Ja kui te ikkagi loete, siis mina ei ole tegelikult ka süüdi, et teie komistasite. Sest see on umbes sama, et te ronite pimedas metsas kivi otsa, komistate ja kukute põlved veriseks ning siis riidlete, et mis see kivi seal seisab ja teisi komistama paneb. Saate aru kui naeruväärne see on? Aga mind kirjutamise eest riielda ei tundu tobe?

Jah, ma olen elu elanud. Olen teinud kaheldava väärtusega otsuseid ja nendest ka kirjutanud. Mõelda, kohutav! Ma saan aru, et osadele tuleb endiselt üllatusena asjaolu, et ma olen kunagi seksi teinud. Ja veel hullem, et ma ei vihanud seda. Saage üle. Ma olen neljakümne aastane (+/- 3 aastat) neljalapse ema. Ma pole neitsi. Ärge tulge siia lehele lootuses, et ma uuesti sünnin ja olnu olematuks teen. Kui see teid riivab, siis hoidke eemale.

Ja mõelge korraks sellele, et teiste tagarääkimine ja nende kohta laimu levitamine on ka patt. Ning lisaks ka riigi seadusega karistatav kuritegu. Aga enda elust kirjutamist peetakse sõnavabaduse praktiseerimiseks.

P.S. Tegelikult saan aru küll, et ükski neist, kellele seda lugu kirjutasin, seda reaalselt ei lugenud. Vähemalt mitte lõpuni. Ja kui lugesid, siis aru ikka ei saanud. Ja teie, kes lugesite, kratsisite kukalt ja mõtlesite, et mis siis nüüd lahti. Ma ei hakka isegi lubama, et ma rohkem ei kirjuta sellel teemal. Hiljemalt poole aasta pärast on see asi jälle menüüs. Nii lihtsalt on. Kõik need aastad, kui ma olen kirjutanud, on leidunud moraalijüngreid, kes minestavad mu tekstide peale. Ma ei tea siiani, kes mu süüdistajad on, sest minu juurde ei julge keegi tulla. Aga lõugu jaksavad lõgistada. Peab mul siis nende vastu mingi austus olema?


Kommentaarid

  1. Nii kahju, et sul on mingi hateclub kuskil. Mina leidsin su blogi juhuslikult olen nii rahul, et leidsin. Üks lemmikuid, mitte ühtegi silmarullimist pole pidanud tegema sõnavõttude peale. Hea värskendavalt terav blogi. Mitte mingisugune...mähkmeblogi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. He-he, mähkmeblogi, päris hea :). Eks ma püüan samas vaimus jätkata. Ei tea kas oskaksingi teistmoodi. Õnneks olen juba nii vanaks elanud ja mõistnud, et polegi oluline kõigile meeldida. Poja lõpetamisel, kooli direktriss ütles, et ta ei oska anda õnne valemit, aga õnnetuse valem on soov kõigi meelejärele olla. Minu meelest väga asjalik nõuanne.

      Kustuta

Postita kommentaar