Mingi aeg tagasi pasundasid blogijad sellest, kui vahvad ja ägedad nad on, nii et neil on aega nagu muda, teevad lõunauinakuid ja kuhugi ei kiirusta. Päriselt, ma vihkan teid. Kohe südamest. Sest, mul on kogu friiking aeg nii neetult kiire, et mul tuleb lihtsalt nutt peale, sest me ei jõua mitte muffigi teha.
Enamus mu aega kulub töö juures passimisele. Just nimelt passimisele, sest lihtsalt töö iseloom on selline. Ülejäänud kolmandik ööpäevast kulub magamisele. Ja siis see 8 tundi mis jääb, kulub töö juurde-töölt koju marsruudile (1,5 tundi päevas. Keegi hommikuti küüti ei tahaks pakkuda? Ma olen puhas ja lõhnan kohvi ning kookose järele. Ei?), kodustele toimetustele umbes tund (koristamine, toidu valmistamine, jms), poolteist tundi poisiga õppimisele (septembrist juunini), trennipäevadel kuni 2 tundi jõusaalis. Ja siis jäävad mingid närused 2 tundi, mis ka kuluvad sellistele tühistele asjadele nagu söömine ja pesemine.
Nädalavahetused pole eriti paremad. Siis läheb mul lisaks tavapärasele koristamisele veel kuni 4 tundi suurpuhastusele, sest aknad, voodipesu, raamatuselgade puhastamine tolmuimejaga, kappide korrastus. Triikimine, millele läheb omakorda kuni 4 tundi. Ja vahel on vaja käia koos poistega poodlemas, sest nad kasvavad. Ja siis on sõbrad ning sugulased, kellega ka tahaks kokku saada. Põhimõtteliselt on mu nädalavahetused veel tihedamalt sisustatud kui töönädal.
Ühesõnaga, see on minu tavaline elu. Ja ma olen sellest surmani väsinud. Mul on tunne, et ma kulutan kogu oma elu selle peale, mida ma pean tegema. Ja sellele, mida ma tegelikult teha tahaksin aega lihtsalt ei jagu.
Võib-olla see ongi normaalne täiskasvanud inimese elu? Ilmselt on kusagil peresid/emasid, kes ei leia isegi seda aega endale, mille mina kulutan trennile. Ja usutavasti on enamik inimesi ka töö juures hõivatumad, kui mina. Seega, mida ma vingun?
Mulle on öeldud, et ma võiksin oma lisaaja leida trennis käimise arvelt. Istuksin rohkem kodus, veedaksin lastega kvaliteetaega ja puhkaksin. Teoorias tundub see nõuanne küllaltki praktiline. Fakt on see, et enne, kui ma jõusaali enda jaoks üldse avastasin ei olnud mul üldse rohkem vaba aega, sest polnud seda energiat ja elurõõmu, mida sportimine mulle annab. Seega minu jaoks on see soovitus umbes sama hea, kui öelda, et "kuule, aga loobu söömisest. Mõtle kui palju aega sa säästad söögivalmistamise, söömise ja nõudepesemise arvelt!"
Ma olen kaalunud võimalust võtta koduabiline, kes korra nädalas koristab ja pesu triigib. Sellega on ainult üks probleem. Või õigemini neli. Esiteks, mulle ei meeldi, kui võõras inimene minu asjades nuusib. Teiseks, mul on piinlik, kui mu kodu on nagu seapesa. Kolmandaks, minu puhtuse standardid on pisut obsessiivsed. Neljandaks, mulle ei meeldi maksta asjade eest, millega ma ise hakkama saan. Aga mõte on ja kes teab, äkki saan ühel päeval oma kompleksidest üle ja leian ühe piinlikult korraliku puhastusteenindaja.
Umbes pool aastat olen ma vaikselt mänginud mõttega vahetada töökohta. Leida osaajaline töö. Sest ma tunnen, et pool mu elust on möödunud ja mingist eneseteostusest olen ma ainult Delfi naljalehtedelt lugenud. Kui ma selle jutuga poiste juurde läksin, sain ma teada kui isekas ja vastutustundetu mu soov on. Sest, raha. Nad on just hakanud harjuma sellega, et ma ei pöörita silmi, kui nad minult klassiraha küsivad, või ei ohka valusalt, kui nad katkise kingaga koolist koju loivavad. Aga kui on poole vähem tööd, siis on vähemalt poole vähem palka (reaalselt ilmselt veelgi vähem). Nii, et nad panid sellele ideele veto peale.
Nüüd mul polegi muud teha kui kurnatusest pühapäeva õhtul nutta, sest jälle on terve nädal möödunud ilma, et ma oleksin juturaamatut kätte võtnud (kui siis ainult selleks, et tollelt tolmu pühkida) või mõne tõsise filmi algusest lõpuni lihtsalt tugitoolis istudes ära vaadanud (okei, tõele au andes käin ma siiski keskmiselt korra nädalas kinos). Ma pole sada aastat teatrisse ega kontserdilegi saanud.
Mis elu see selline on? Mille nimel nii elada? Järgmised kolmkümmend aastat tõmmelda, et siis pensionile jääda? Siis hakkab elu või? Süda haige, närvid läbi ja kere kurnatud. Oo jee, ei jõua ära oodata! Saab vähemalt raamatuid lugeda, kui silmanägemist on. Ja kontserdil käia, kui kuulmist jagub. Ning teatrisse, kui pärast rohtude ja sepiku ostmist veel veeringuid leidub. Nagu ma ütlesin, jee!
Enamus mu aega kulub töö juures passimisele. Just nimelt passimisele, sest lihtsalt töö iseloom on selline. Ülejäänud kolmandik ööpäevast kulub magamisele. Ja siis see 8 tundi mis jääb, kulub töö juurde-töölt koju marsruudile (1,5 tundi päevas. Keegi hommikuti küüti ei tahaks pakkuda? Ma olen puhas ja lõhnan kohvi ning kookose järele. Ei?), kodustele toimetustele umbes tund (koristamine, toidu valmistamine, jms), poolteist tundi poisiga õppimisele (septembrist juunini), trennipäevadel kuni 2 tundi jõusaalis. Ja siis jäävad mingid närused 2 tundi, mis ka kuluvad sellistele tühistele asjadele nagu söömine ja pesemine.
 |
| Kellel on aega, et purjekaga seilata? |
Nädalavahetused pole eriti paremad. Siis läheb mul lisaks tavapärasele koristamisele veel kuni 4 tundi suurpuhastusele, sest aknad, voodipesu, raamatuselgade puhastamine tolmuimejaga, kappide korrastus. Triikimine, millele läheb omakorda kuni 4 tundi. Ja vahel on vaja käia koos poistega poodlemas, sest nad kasvavad. Ja siis on sõbrad ning sugulased, kellega ka tahaks kokku saada. Põhimõtteliselt on mu nädalavahetused veel tihedamalt sisustatud kui töönädal.
Ühesõnaga, see on minu tavaline elu. Ja ma olen sellest surmani väsinud. Mul on tunne, et ma kulutan kogu oma elu selle peale, mida ma pean tegema. Ja sellele, mida ma tegelikult teha tahaksin aega lihtsalt ei jagu.
Võib-olla see ongi normaalne täiskasvanud inimese elu? Ilmselt on kusagil peresid/emasid, kes ei leia isegi seda aega endale, mille mina kulutan trennile. Ja usutavasti on enamik inimesi ka töö juures hõivatumad, kui mina. Seega, mida ma vingun?
 |
| Arlanda lennujaam 30.05. Jäime kojulennust maha ja passisime ligi seitse tundi kohvikus. Jube kuidas ma närvi läksin kaotatud aja pärast. |
Ma olen kaalunud võimalust võtta koduabiline, kes korra nädalas koristab ja pesu triigib. Sellega on ainult üks probleem. Või õigemini neli. Esiteks, mulle ei meeldi, kui võõras inimene minu asjades nuusib. Teiseks, mul on piinlik, kui mu kodu on nagu seapesa. Kolmandaks, minu puhtuse standardid on pisut obsessiivsed. Neljandaks, mulle ei meeldi maksta asjade eest, millega ma ise hakkama saan. Aga mõte on ja kes teab, äkki saan ühel päeval oma kompleksidest üle ja leian ühe piinlikult korraliku puhastusteenindaja.
Umbes pool aastat olen ma vaikselt mänginud mõttega vahetada töökohta. Leida osaajaline töö. Sest ma tunnen, et pool mu elust on möödunud ja mingist eneseteostusest olen ma ainult Delfi naljalehtedelt lugenud. Kui ma selle jutuga poiste juurde läksin, sain ma teada kui isekas ja vastutustundetu mu soov on. Sest, raha. Nad on just hakanud harjuma sellega, et ma ei pöörita silmi, kui nad minult klassiraha küsivad, või ei ohka valusalt, kui nad katkise kingaga koolist koju loivavad. Aga kui on poole vähem tööd, siis on vähemalt poole vähem palka (reaalselt ilmselt veelgi vähem). Nii, et nad panid sellele ideele veto peale.
Nüüd mul polegi muud teha kui kurnatusest pühapäeva õhtul nutta, sest jälle on terve nädal möödunud ilma, et ma oleksin juturaamatut kätte võtnud (kui siis ainult selleks, et tollelt tolmu pühkida) või mõne tõsise filmi algusest lõpuni lihtsalt tugitoolis istudes ära vaadanud (okei, tõele au andes käin ma siiski keskmiselt korra nädalas kinos). Ma pole sada aastat teatrisse ega kontserdilegi saanud.
Mis elu see selline on? Mille nimel nii elada? Järgmised kolmkümmend aastat tõmmelda, et siis pensionile jääda? Siis hakkab elu või? Süda haige, närvid läbi ja kere kurnatud. Oo jee, ei jõua ära oodata! Saab vähemalt raamatuid lugeda, kui silmanägemist on. Ja kontserdil käia, kui kuulmist jagub. Ning teatrisse, kui pärast rohtude ja sepiku ostmist veel veeringuid leidub. Nagu ma ütlesin, jee!
Kullake, Sa oled nagu pereisa, kes 40 h tundi tööl käib. Rakenda oma 4 poissi 1 koduperenaise ossa. Üks aitab väikevenna koolitöödes, teine koristab, kolmas teeb süüa ja neljas teeb sisseostud. Neile tuleb see ainult kasuks. Ja kas ikka on vaja triikida? Osta neile kaltsukast sellised triiksärgid, mis ei vaja triikrauda ja müü triikraud maha....
VastaKustutaHead soovitused. Ainuke probleem on selles, et ma olen pedant ja kontrollfriik. Poisid teevad küll kodutöid, aga mitte minu standardite järgi. Ja mis puudutab triikimise, siis mulle meeldib, kui voodipesu on kapis sirge. Tean, olen ise enda suurim vaenlane.
KustutaAga naistel pidigi ju topeltkoormus olema. Üks vahetus palgatööd ja teine vabatahtliktöö. Ma enamasti ei kurda, tean et enda valikud. Aga vahel väsitab see jooksmine.
Su enda peakeses on kõik kinni ju :) Õnneks tead seda isegi, ma vaatan :)
VastaKustutaMul on ka hetki, mil tundub, et OMG, mul pole üldse aega, nii kiire-nii kiire on. Siis aga saan aru, et aega on ropult tegelikult. Lapsed õppigu ise. Triikimine on nõrkadele (ma tglt triigin ikka ka, aga 96% triigitavast on puhkemaja pesu kui aus olla, mitte mu isiklik). Jõusaali pole samuti tarvis, trullade elu on kordades lõbusam, ma kinnitan. Tolmurullide kohta ütlen ma vaid, et s...surma pole veel keegi surnud, liigsed puhtusefriigid võivad küll mingi haiguse saada, tugevda oma organiski parem :P. Siit moraal: ei maksa üle pingutada :P
Mul vist see teema natuke, et elu on nii ebakindel ja ootamatu, et hoian kümne küünega kinni asjadest, mis veel minu kontrollile alluvad. Nagu triigitud pesu ja toonuses biitsepsid. Ja eks ma tunnistan, et mingit sügavat rahuolu pakub see, kui öeldakse, et uskumatu kui puhas kodu sul nelja lapsega on. Nii, et prioriteedid. Võibolla mul on veel sees koduperenaise režiim, kuigi kohustused on muutunud. Psühholoogidele paras pähkel.
Kustuta