No jah, ma ei tea mis nüüd siis lahti on läinud, aga see aasta on mul üks unistuste täitumise aasta olnud. Pool aastat veel ees, peaks nüüd kihku-kähku veel välja mõtlema, mida ma kogu aeg tahtnud olen, tundub, et soovid lihtsalt täituvad.
Veel üks unistus on mul nüüd täitunud. Olen autoomanik. Õigemini, liising on autoomanik, aga ma saan seda pilli panga lahkel loal kääksutada, kuni keeled kannatavad. Auto just selline, mida aastaid soovinud olen. Volvo. Sedaan. Sinine. Heledanahaline (seest). Olen neid mudeleid vahelduva eduga juba aastaid nillinud ja alati loobunud. Mõelnud, et ma ei saa seda endale lubada. Argumenteerinud, miks see poleks praktiline ja jäänud ootama paremaid aegu. Lõpuks käis kõik väga kähku. Leidsin auto. Tegin liisingutaotluse. Närisin paar päeva küüsi. Ja nüüd istun igal hommikul autosse ning naudin oma täitunud unistust. See konkreetne unistus lõhnab nagu eksootiline idamaa roos.
Terve selle protsessi aja, mis ei kestnud küll ajaliselt kaua, aga mille sisse mahtus emotsioonide vikerkaar, mõtlesin pidevalt, et mis on kõik need asjad mis võivad valesti minna. Tegin neist kronoloogilise nimekirja ja siis vaatasin, kuidas üks teise järel nagu doomino klotsid need takistused langesid. Ma olen nimelt ikkagi kusagil sügavas veidi ebausklik ja arutasin endamisi, et kui ma näiteks laenu ei saa, siis järelikult pole mulle seda autot vaja. Kui auto nina alt ära ostetakse, siis järelikult pole minu auto ja nurga taga ootab mind parem variant. Kuni viimse hetkeni olin valmis, et midagi läheb valesti ja lähen koju tühjade kätega (loe: trolliga). Aga ei, kõik sujus ootamatult hõlpsalt. Ei tea, kas see on halb enne?
Sarnane tunnetespekter valdas mind ka kodu ostmise protsessi juures. Lõpuks käis kõik nagu iseenesest. Üks, kaks, kolm ja voila! Palju õnne, siin on teie võtmed!
Nii et juuni seisuga on sel aastal täitunud alltoodud minu jaoks teostamatud fantaasiad nende tähtsuse järjekorras:
1. Käisin New Yorgis (see pole veel päriselt kohale jõudnud).
2. Saavutasin oma ideaalkaalu 54 kilo (saavutasin ja siis võtsin veel 2 kilo maha).
3. Sain autoomanikuks (palvetage nüüd selle eest, et ma oma eluarmastust ei kohtaks, sest kuuekesi me sinna sisse ei mahu).
On kellelgi ideid, mida ma veel võiksin tahta? Kaks asja mõlguvad mul endal meeles, aga need on liiga ebareaalsed, et neist välju häälega blogis kirjutada. Kes õigesti mõlemad ära arvab, saab minuga koos piknikule minna. Ma tuleks oma uhke sinise masinaga järele ja puha. (Tegelikult väga uhke ei ole. Selline tagasihoidlik, nagu mina ise. Ja lõriseb nagu varakevadine traktor maisipõllul, sest diisel. Nii et, hoidke parem oma arvamused endale. Minuga ei tasu riskida, ma võingi teile järele tulla.)
Veel üks unistus on mul nüüd täitunud. Olen autoomanik. Õigemini, liising on autoomanik, aga ma saan seda pilli panga lahkel loal kääksutada, kuni keeled kannatavad. Auto just selline, mida aastaid soovinud olen. Volvo. Sedaan. Sinine. Heledanahaline (seest). Olen neid mudeleid vahelduva eduga juba aastaid nillinud ja alati loobunud. Mõelnud, et ma ei saa seda endale lubada. Argumenteerinud, miks see poleks praktiline ja jäänud ootama paremaid aegu. Lõpuks käis kõik väga kähku. Leidsin auto. Tegin liisingutaotluse. Närisin paar päeva küüsi. Ja nüüd istun igal hommikul autosse ning naudin oma täitunud unistust. See konkreetne unistus lõhnab nagu eksootiline idamaa roos.
 |
| Ka üks kena isend. |
Terve selle protsessi aja, mis ei kestnud küll ajaliselt kaua, aga mille sisse mahtus emotsioonide vikerkaar, mõtlesin pidevalt, et mis on kõik need asjad mis võivad valesti minna. Tegin neist kronoloogilise nimekirja ja siis vaatasin, kuidas üks teise järel nagu doomino klotsid need takistused langesid. Ma olen nimelt ikkagi kusagil sügavas veidi ebausklik ja arutasin endamisi, et kui ma näiteks laenu ei saa, siis järelikult pole mulle seda autot vaja. Kui auto nina alt ära ostetakse, siis järelikult pole minu auto ja nurga taga ootab mind parem variant. Kuni viimse hetkeni olin valmis, et midagi läheb valesti ja lähen koju tühjade kätega (loe: trolliga). Aga ei, kõik sujus ootamatult hõlpsalt. Ei tea, kas see on halb enne?
Sarnane tunnetespekter valdas mind ka kodu ostmise protsessi juures. Lõpuks käis kõik nagu iseenesest. Üks, kaks, kolm ja voila! Palju õnne, siin on teie võtmed!
 |
Nii et juuni seisuga on sel aastal täitunud alltoodud minu jaoks teostamatud fantaasiad nende tähtsuse järjekorras:
1. Käisin New Yorgis (see pole veel päriselt kohale jõudnud).
2. Saavutasin oma ideaalkaalu 54 kilo (saavutasin ja siis võtsin veel 2 kilo maha).
3. Sain autoomanikuks (palvetage nüüd selle eest, et ma oma eluarmastust ei kohtaks, sest kuuekesi me sinna sisse ei mahu).
On kellelgi ideid, mida ma veel võiksin tahta? Kaks asja mõlguvad mul endal meeles, aga need on liiga ebareaalsed, et neist välju häälega blogis kirjutada. Kes õigesti mõlemad ära arvab, saab minuga koos piknikule minna. Ma tuleks oma uhke sinise masinaga järele ja puha. (Tegelikult väga uhke ei ole. Selline tagasihoidlik, nagu mina ise. Ja lõriseb nagu varakevadine traktor maisipõllul, sest diisel. Nii et, hoidke parem oma arvamused endale. Minuga ei tasu riskida, ma võingi teile järele tulla.)
No ma oleksin muidugi esimese hooga pakkunud, et kõnnid altari ette (mitte üksi, ofc!) ja saad töökoha, kus üüratu palga eest ei pea mitte halligi tegema. Aga ma tean muidugi ise ka, et need oleksid sinu puhul liiga lihtsad lahendused :( Seega jään piknikuta ja nokin niisama igavusest kodus nina.
VastaKustutaSellepärast ära küll nukrutse, mul oli niigi plaan selle aasta sees Sinule pilk peale visata. Ega Sa augustis liiga hõivatud pole 😉. Sugulased muudkui pärivad, et millal tuu Hiiumaa raamat juba ilmub, nad kibelevad lugema.
KustutaAga minu unistused on, jah, veidi teise suunda orjenteeritud.