Ma olen hakanud viimasel ajal aina rohkem mõtlema sellele, et ma olen vist oma armastamised selleks eluks ära armastanud. Noorena oli mul iga nädal uus silmarõõm ja armusin väga kergesti. Aga viimastel aastatel enam sellist suur tunnet pole peale tulnud. Ja nüüd ma mõtlengi, et kas on võimalik, et meil kõigil on sündides x hulk armumisi ettenähtud ja kui need ära kasutada, siis ülejäänud elu saab möödunud aegu vaid härdalt meenutades?
Ilmselt nii vast ikka pole. Tundub ju arulage teooria. Vanemas eas on armumine raskem ehk seetõttu, et elu on õpetanud. Õpetanud olema ettevaatlik ja mitte laskma end emotsioonidest kaasa viia. Lisaks ka see, et tuntakse end juba üpriski hästi ja ei lasta end mesijutul pimestada, vaid nähakse kaugemale. Nooremana on ju ikka nii, et ma ei tea kas mulle meeldivad nohiklikud kunstiinimesed või tätoveeritud motojõugu vennad. Hiljem, olles koos aega veetnud nii ühe kui teise kategooria indiviidiga, tead juba et kuigi mõlemad võivad omamoodi põnevad tunduda, siis kõige paremini tunned end hoopis mässumeelse IT-kutiga.
No näiteks mul oli hiljuti kogemus, kus juhtusin suhtlema ühe meesterahvaga. Ja alguses oli kõik nagu normaalne, aga siis esines temas sarnaseid jooni minu laste isaga. Noh, näiteks muusikavalik. Jah, ma naudin popmuusikat. Aga ka klassikalist rocki. Vahel kantrit ja isegi souli. Mulle meeldib avastada uuemat muusikat. Minu eksmees õiendas alatasa minuga, et miks ma sellist saasta kuulan, kui sügava hingeeluga inimesed peaksid ainult heavy metalit ja klassikalist muusikat kuulama. Äärmisel juhul jazzi. Ma tean, et see on täiesti triviaalne probleem. Pane klapid pähe ja kuula mida iganes sa soovid. Aga mul tekkis kohe okserefleks. Kui ta suhtub minu muusikasse nii, äkki on siis teistes asjades ka mu eksi moodi? Ja nii ta jäigi.
Aga see on ju ikkagi rohkem selline ratsionaalne lähenemine. Noorena armusin väga suvalistel põhjustel ja lihtsalt kedagi nähes või jagades mõnda iseäralikku kogemust. Nüüd enam ei. Lihtsalt ei teki mitte kellegagi mitte mingit ilutulestikku. Null. Ja juba mitu aastat. Seetõttu ma hoiangi kinni mingitest suvalistest meeldivatest kokkupuudetest ja keeran vinti üle mõne Messengeri sõnumi pärast. Nagu see tähendaks midagi.
Mis kõige veidram. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb. Ühest küljest hullult tahaks armuda. Teiselt poolt, ma ei taha jälle haiget saada ja nii on ehk parem. Aga see ei sõltu reeglina tahtmisest. Südamel on omad teed ja rajad. Seega, kui süda ei tunne, kas on mu armumised siis armutud? Nii vara? Keset kuldset iga? Jama ju natuke...
* Pildistas Tatjana Siipan.
Ilmselt nii vast ikka pole. Tundub ju arulage teooria. Vanemas eas on armumine raskem ehk seetõttu, et elu on õpetanud. Õpetanud olema ettevaatlik ja mitte laskma end emotsioonidest kaasa viia. Lisaks ka see, et tuntakse end juba üpriski hästi ja ei lasta end mesijutul pimestada, vaid nähakse kaugemale. Nooremana on ju ikka nii, et ma ei tea kas mulle meeldivad nohiklikud kunstiinimesed või tätoveeritud motojõugu vennad. Hiljem, olles koos aega veetnud nii ühe kui teise kategooria indiviidiga, tead juba et kuigi mõlemad võivad omamoodi põnevad tunduda, siis kõige paremini tunned end hoopis mässumeelse IT-kutiga.
No näiteks mul oli hiljuti kogemus, kus juhtusin suhtlema ühe meesterahvaga. Ja alguses oli kõik nagu normaalne, aga siis esines temas sarnaseid jooni minu laste isaga. Noh, näiteks muusikavalik. Jah, ma naudin popmuusikat. Aga ka klassikalist rocki. Vahel kantrit ja isegi souli. Mulle meeldib avastada uuemat muusikat. Minu eksmees õiendas alatasa minuga, et miks ma sellist saasta kuulan, kui sügava hingeeluga inimesed peaksid ainult heavy metalit ja klassikalist muusikat kuulama. Äärmisel juhul jazzi. Ma tean, et see on täiesti triviaalne probleem. Pane klapid pähe ja kuula mida iganes sa soovid. Aga mul tekkis kohe okserefleks. Kui ta suhtub minu muusikasse nii, äkki on siis teistes asjades ka mu eksi moodi? Ja nii ta jäigi.
Aga see on ju ikkagi rohkem selline ratsionaalne lähenemine. Noorena armusin väga suvalistel põhjustel ja lihtsalt kedagi nähes või jagades mõnda iseäralikku kogemust. Nüüd enam ei. Lihtsalt ei teki mitte kellegagi mitte mingit ilutulestikku. Null. Ja juba mitu aastat. Seetõttu ma hoiangi kinni mingitest suvalistest meeldivatest kokkupuudetest ja keeran vinti üle mõne Messengeri sõnumi pärast. Nagu see tähendaks midagi.
Mis kõige veidram. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb. Ühest küljest hullult tahaks armuda. Teiselt poolt, ma ei taha jälle haiget saada ja nii on ehk parem. Aga see ei sõltu reeglina tahtmisest. Südamel on omad teed ja rajad. Seega, kui süda ei tunne, kas on mu armumised siis armutud? Nii vara? Keset kuldset iga? Jama ju natuke...
* Pildistas Tatjana Siipan.
Kommentaarid
Postita kommentaar