Mina olengi üks nendest inimestest, kellele mitu korda kuus helistatakse ja igasuguseid vitamiine, münte, raamatuid, vaibapuhastusi ja muud nodi pähe määritakse. Enamasti jääb jutt väga lühikeseks. Ma ei osta ihupesu, vitamiine ja muud taolist telefoni teel. Raamatuid ma tahan enne ostmist natuke käe all mudida ja lehti sirvida. Münte... no tegelikult, jätan teile mingi mündikoguja mulje või? (Tihti ütlen ma lihtsalt, et olen tööl ja ei saa erajutte rääkida. Üks kord hakkasin igasuguseid isiklikke küsimusi esitama (kaua ta juba teeb seda tööd ja kas palk on hea jne). Lõpuks proua vihastas ja küsis, et miks ma talt küsin kõike seda. Vastasin, et ma ka ei tea, tema ju helistas mulle. Visati toru hargile.) Aga vot, kui te tahate minu kodu tasuta koristada, siis tere tulemast!
Aastate jooksul on seda vaiba või diivanipesu pakutud mitu korda. Aga alati on nende poolt olnud mingi tõrge. "Oh, te elate Tallinnas või? Millegi pärast meil on kirjas, et Tartus. Ja Tallinnas me kahjuks ei korista...." "Oota, te käite tööl või? Iga päev? Enne kuute koju ei jõua? Jaa... no siis kahjuks...." Niisiis kuigi on pakutud ja ma olen isegi nõus olnud, siis reaalselt on kõik tolmulestad imemata jäänud.
Aga siis, mõned nädalad tagasi "võitsin" ma jälle täiesti unikaalse ja kordumatult haruldase pakkumise. Ma ei hakanud esimese hooga oma töögraafikut üldse tutvustama. Nad ei küsinud ka. Probleemiks sai see, et ma ikka veel Tartus ei ela (täiesti kummaline, kust selline info üldse pärineb?). Aga neil õnneks kolleegid, kes ka pealinnas toimetavad. Juhuu!
Saabus see päev, poistele oli sõnad peale loetud, et olge ikka kodus ja võtke tolmuimeja tüüp viisakalt vastu ning las peseb siis meie diivani ära. Alla ärge kusagile kirjutage ja kui hakkab midagi nõudma, siis kehitage õlgu ja öelge, et te alles alaealised ja volitused puuduvad. Kümme minutit enne kokkulepitud aega rõõmsa häälega tolmuimeja inimene helistas mulle, et kui mulle sobib, siis tema jõuaks juba varem kohale. Ei, noh, mulle täitsa sobib, astuge aga läbi. Ma ise pole küll hetkel kodus, aga lapsed teevad teile ukse lahti. Ah, et lapsed... Ja te ise ei jõua täna üldse või? Jah, vaadake, ikka veel käin tööl, pole veel kinga saanud.
Ja nii ta läks. Õhtul jõudsin koju ja diivan oli puhastatud. Ausalt, ma ei tea, kas ta teades, et ma ise tulemust hindamas pole, tegi mingit haltuurat, või mis seal täpselt toimus, aga mina ei saanud üldse aru, et mu diivan kuidagi puhtam oleks olnud, kui enne seda pesu. Muidugi, mu diivan on ju võrdlemisi uus ja meie kodus me sööme peamiselt siiski söögilaua taga, mitte diivanil. Nii, et äkki polnudki seal eriti midagi pesta?
Aga uhke olin enda üle küll. Selline tunne, et vedasin lõpuks neid raisakotkaid ninapidi. Ma olen nii palju kuulnud lugusid sellest kuidas pressitakse oma teenust peale ja siis enne koju ei lähe, kui sa oled mingi hirmkalli ja suhteliselt mõttetu vidina ostnud või vähemalt oma 300 sõbra kontaktnumbrid andnud, et siis neilt saaks ka selle vapustavalt erakordse pakkumisega raskelt teenitud eurosid välja pressida. Loodetavasti see paneb neid minu numbrit nüüd kuidagi musta nimekirja lisama, et nad rohkem ei helistaks.
Kuidas teie tulete toime igasugu telefonimüüjate propagandaga? Olete vahel õnge ka läinud ja lubanud midagi osta? Olete enda jaoks mõne hea nipi välja mõelnud, kuidas neist kõige kiiremini lahti saab? Või töötate ise hoopis telefonimüüjana ja leiate, et minu käitumine on täiesti jälk ja hoolimatu ning soovite mulle ning minusugustele ninakatele mitteklientidele karme õppetunde?
Aastate jooksul on seda vaiba või diivanipesu pakutud mitu korda. Aga alati on nende poolt olnud mingi tõrge. "Oh, te elate Tallinnas või? Millegi pärast meil on kirjas, et Tartus. Ja Tallinnas me kahjuks ei korista...." "Oota, te käite tööl või? Iga päev? Enne kuute koju ei jõua? Jaa... no siis kahjuks...." Niisiis kuigi on pakutud ja ma olen isegi nõus olnud, siis reaalselt on kõik tolmulestad imemata jäänud.
Aga siis, mõned nädalad tagasi "võitsin" ma jälle täiesti unikaalse ja kordumatult haruldase pakkumise. Ma ei hakanud esimese hooga oma töögraafikut üldse tutvustama. Nad ei küsinud ka. Probleemiks sai see, et ma ikka veel Tartus ei ela (täiesti kummaline, kust selline info üldse pärineb?). Aga neil õnneks kolleegid, kes ka pealinnas toimetavad. Juhuu!
Saabus see päev, poistele oli sõnad peale loetud, et olge ikka kodus ja võtke tolmuimeja tüüp viisakalt vastu ning las peseb siis meie diivani ära. Alla ärge kusagile kirjutage ja kui hakkab midagi nõudma, siis kehitage õlgu ja öelge, et te alles alaealised ja volitused puuduvad. Kümme minutit enne kokkulepitud aega rõõmsa häälega tolmuimeja inimene helistas mulle, et kui mulle sobib, siis tema jõuaks juba varem kohale. Ei, noh, mulle täitsa sobib, astuge aga läbi. Ma ise pole küll hetkel kodus, aga lapsed teevad teile ukse lahti. Ah, et lapsed... Ja te ise ei jõua täna üldse või? Jah, vaadake, ikka veel käin tööl, pole veel kinga saanud.
 |
| Loe peenikest teksti. |
Ja nii ta läks. Õhtul jõudsin koju ja diivan oli puhastatud. Ausalt, ma ei tea, kas ta teades, et ma ise tulemust hindamas pole, tegi mingit haltuurat, või mis seal täpselt toimus, aga mina ei saanud üldse aru, et mu diivan kuidagi puhtam oleks olnud, kui enne seda pesu. Muidugi, mu diivan on ju võrdlemisi uus ja meie kodus me sööme peamiselt siiski söögilaua taga, mitte diivanil. Nii, et äkki polnudki seal eriti midagi pesta?
Aga uhke olin enda üle küll. Selline tunne, et vedasin lõpuks neid raisakotkaid ninapidi. Ma olen nii palju kuulnud lugusid sellest kuidas pressitakse oma teenust peale ja siis enne koju ei lähe, kui sa oled mingi hirmkalli ja suhteliselt mõttetu vidina ostnud või vähemalt oma 300 sõbra kontaktnumbrid andnud, et siis neilt saaks ka selle vapustavalt erakordse pakkumisega raskelt teenitud eurosid välja pressida. Loodetavasti see paneb neid minu numbrit nüüd kuidagi musta nimekirja lisama, et nad rohkem ei helistaks.
Kuidas teie tulete toime igasugu telefonimüüjate propagandaga? Olete vahel õnge ka läinud ja lubanud midagi osta? Olete enda jaoks mõne hea nipi välja mõelnud, kuidas neist kõige kiiremini lahti saab? Või töötate ise hoopis telefonimüüjana ja leiate, et minu käitumine on täiesti jälk ja hoolimatu ning soovite mulle ning minusugustele ninakatele mitteklientidele karme õppetunde?
Mina suutsin teha telefonimüüki 2 kuud, jube tuim töö. Mulle seega just meeldis, kui sattusin naljatajate ning veidrike otsa, kes mingit oma teemat hakkasid ajama. Üks mees rääkis mulle enda vandenõuteooriaid. Eks ka praegu teen müügitööd, aga õnneks on klientide muredega abistamist-nõustamist isegi rohkem (müük on lihtsalt see, mida meilt eeldatakse ja peame sujuvalt ise vestluse sisse tooma). Kuigi kaua ma seda arvatavasti ei suuda, mitte kuna müük ei meeldiks, vaid see surve ülemustelt. Kes ikka müüb seda teenust ja kes toda, aga miks sina seda ei müü? Kas te ikka räägite igale kliendile sellest? Te peate oma põhipalgale lisaks müügitööd ka tegema! Ühesõnaga, väsitav.
VastaKustutaMu õel on sarnane olukord. Ükskõik kui hästi ta oma põhitööd ei teeks ja teiste jamasid ei lahendaks, kui ta konkreetselt üht teenust ei suuda või ei leia energiat maha müüa, siis vaadatakse viltu. Samas teine töötaja nihverdab ja viilib, aga kuna keskendub just müügile, siis tuuakse teda esile. Pikapeale väsitab ja kurvastab. Siis hakataksegi ringi vaatama.
KustutaKord kutsuti mind ka telefonimüüjaks. Öeldi, et hääle järgi valisid. Aga ma ei suutnud sinna minna. Selles suhtes mul on tegelikult suur austus nende vastu kes teevad telefonimüüki, ega see lihtne pole.