Juba teate, et mulle ei meeldi hinda alla tingida, teenuseid paluda ja soodustusi lunida. Absoluutselt leidub erandeid. Juhul, kui ma olen soodustuse ära teeninud, siis ma võin selle nõudmisel olla lollakalt järjekindel. "Ära teenimine" käib siis, kui teatud soodustust on mulle lubatud. Näiteks tuleb reklaam postkasti, või kui mul on rahakoti vahel mõni võlukaart, mille ettenäitamisel, peaks hind ehmatusest kössi vajuma. Ja kui mulle siis ei suvatseta allahindlust teha, noh, ütleme nii, et ma võin olla küllaltki ebameeldiv.
Aasta tagasi liitusime Eesti Lasterikaste Perede Liiduga. Kes oleks võinud arvata, et neli last on rikkus? Mina arvasin, et mul peaks rikkuse jaoks neid veel vähemalt 6 tükki olema. Igatahes, neil on üks võlukaart, millega peaks saama asju odavamalt. Asjade hulgas on ka muuseumid, tuletornid, kohvikud, teatrid ja palju muud. Nii see rikkus majja tuleb, kui igalt poolt paar kopikat säästa, eks ole.
No ja loomulikult on teiselt poolt härjapõlvlased, kes seda suurt rahapada endale hoiavad ja teps mitte jagada ei taha. Härjapõlvlased on ennast mugavalt eelpool nimetatud ettevõtete kassaaparaadi taha nihverdanud ja pigistavad võlukaardi viibutamise puhul silmad kinni ja teatavad, et mida pole näinud, seda pole olemas. Suhteliselt frustreeriv olukord. Ühest küljest on mul ju nagu õigus soodustust saada, aga no mida sa teed sellisega?
Esiteks üritad heaga. Näitad internetist kodulehte, kus kõik kenasti kirjas. Tema vaatab oma tähtsatest paberitest ja ütleb, et tema ei tea midagi. Temale pole informatsiooni edastatud ja kuna tema otsustab, siis on tema viisi või maantee. Maantee on muidugi ka vahva, aga kui sa oled juba selle maanteega tuttavaks saanud, siis vahel tahaks midagi muud ka näha. Näiteks tuletorni. Eelistatavalt seestpoolt ja ülevalt.
Siis hakkab juba veits imelik. Inimesed järjekorras piiluvad üle õla, et millest see viivitus ja lapsed hakkavad ka piinlikusest nihelema, et jäta juba, läheme ära või maksa see õnnetu viiekas. Suures plaanis on viieka pärast võimlemine muidugi täiesti naeruväärne. Aga asi on põhimõttes. Kui on lubatud, siis mina tahan saada oma soodustust. Ma võiks seal kaks tundi ka kivinäoga seista ja oodata, kuni üks meist murdub. Aga sel päeval ei viitsi. Härjapõlvlane saab oma viieka ja mina saan kirjutada blogi.
Aga mitte ainult. Kuna mul selle kaardiga on teistes kohtades ka suuri silmi tehtud ja õlgu kehitatud, siis mina kirjutan ka ELPL-ile ka kirja. Mitte oma viieka pärast, vaid info edastamise pärast. Teavitage oma töötajaid. Või kui soodustust ei saa, siis andke ka sellest teada. Võibolla valin ma siis mõne teise vaatamisväärsuse või vähemalt ei lase oma tuju rikkuda mingi tobeduse pärast.
Kuidas teil on erinevate sooduspakkumistega? Kas nõuate järjekindlalt oma, või lähete kõrvad lontis koju tagasi ja pärast Perekoolis püstitate kurje kirju? Kuivõrd altid olete Tarbijakaitsesse pöördumise osas? Isiklikult mul antud kogemus täielikult puudub. Ma võin vihast vahutada ja südame põhjani solvunud olla, aga see läheb enamasti sama kiiresti üle, kui tekkida jõudis.
Aasta tagasi liitusime Eesti Lasterikaste Perede Liiduga. Kes oleks võinud arvata, et neli last on rikkus? Mina arvasin, et mul peaks rikkuse jaoks neid veel vähemalt 6 tükki olema. Igatahes, neil on üks võlukaart, millega peaks saama asju odavamalt. Asjade hulgas on ka muuseumid, tuletornid, kohvikud, teatrid ja palju muud. Nii see rikkus majja tuleb, kui igalt poolt paar kopikat säästa, eks ole.
No ja loomulikult on teiselt poolt härjapõlvlased, kes seda suurt rahapada endale hoiavad ja teps mitte jagada ei taha. Härjapõlvlased on ennast mugavalt eelpool nimetatud ettevõtete kassaaparaadi taha nihverdanud ja pigistavad võlukaardi viibutamise puhul silmad kinni ja teatavad, et mida pole näinud, seda pole olemas. Suhteliselt frustreeriv olukord. Ühest küljest on mul ju nagu õigus soodustust saada, aga no mida sa teed sellisega?
Esiteks üritad heaga. Näitad internetist kodulehte, kus kõik kenasti kirjas. Tema vaatab oma tähtsatest paberitest ja ütleb, et tema ei tea midagi. Temale pole informatsiooni edastatud ja kuna tema otsustab, siis on tema viisi või maantee. Maantee on muidugi ka vahva, aga kui sa oled juba selle maanteega tuttavaks saanud, siis vahel tahaks midagi muud ka näha. Näiteks tuletorni. Eelistatavalt seestpoolt ja ülevalt.
Siis hakkab juba veits imelik. Inimesed järjekorras piiluvad üle õla, et millest see viivitus ja lapsed hakkavad ka piinlikusest nihelema, et jäta juba, läheme ära või maksa see õnnetu viiekas. Suures plaanis on viieka pärast võimlemine muidugi täiesti naeruväärne. Aga asi on põhimõttes. Kui on lubatud, siis mina tahan saada oma soodustust. Ma võiks seal kaks tundi ka kivinäoga seista ja oodata, kuni üks meist murdub. Aga sel päeval ei viitsi. Härjapõlvlane saab oma viieka ja mina saan kirjutada blogi.
Aga mitte ainult. Kuna mul selle kaardiga on teistes kohtades ka suuri silmi tehtud ja õlgu kehitatud, siis mina kirjutan ka ELPL-ile ka kirja. Mitte oma viieka pärast, vaid info edastamise pärast. Teavitage oma töötajaid. Või kui soodustust ei saa, siis andke ka sellest teada. Võibolla valin ma siis mõne teise vaatamisväärsuse või vähemalt ei lase oma tuju rikkuda mingi tobeduse pärast.
Kuidas teil on erinevate sooduspakkumistega? Kas nõuate järjekindlalt oma, või lähete kõrvad lontis koju tagasi ja pärast Perekoolis püstitate kurje kirju? Kuivõrd altid olete Tarbijakaitsesse pöördumise osas? Isiklikult mul antud kogemus täielikult puudub. Ma võin vihast vahutada ja südame põhjani solvunud olla, aga see läheb enamasti sama kiiresti üle, kui tekkida jõudis.
Kommentaarid
Postita kommentaar