Kuigi ma Hiiumaal viibisin vähem kui 24 tundi, siis tundeid ja mõtteid sain seal nii, et terveks nädalaks jagub blogisse.
Juba praami peal hiilis mõnus karvaselt pehme ja soe tunne sisse, kui R-kioskis müüjanna hakkas meile jutustama lugu kahe suveniiri taga. Teate, sellised väiksed lookesed on nii vahvad, sest nad tõstavad esemete väärtust. Pärast nägin ma saarel veel mitmes kohas neidsamu magneteid ja loomulikult umbes poolteist raha odavamalt, aga mul polnudki kahju. Sest loo eest olen mina iga kell valmis peale maksma.
Edasi oli meeldivaks üllatuseks, et tee vanaema taluni oli kõik moodsalt asfalteeritud. Sõitsin ja ootasin, et millal asfalt lõppeb ja kruusateeks muutub, aga ei jõudnudki selleni. Päris vinge. Mõtlesin kohe memmele, et tema oleks sellise uuenduse üle kindlasti õnnelik olnud.
Kui autoga mäest üles ja vasakule pöörasin, olid seal onu ja onunaine parasjagu asjatamas. Jälle, nii vahva. Polnud neid juba mitu aastat näinud ja kuigi pikalt ei saanud muljetada, siis ikkagi oli tore. Onu haaras kohe mehiselt poistel käest ja tutvustas ennast, näitas kuidas kaevupumpa kasutada ja mingit meestejuttu rääkisid nad seal veel. Seda on nii äge kõrvalt vaadata. Poisid lähevad kohe mõnusalt puhevile, hääl muutub madalamaks ja näitavad ennast minu jaoks uuest, mehisest küljest. Sellist meeste seltskonda ja eeskuju on neile hädasti vaja.
Eriliselt sürreaalne kogemus oli naabertalus külas olla. Näed ju tegelikult inimesi esimest korda, aga selline tunne, nagu vanad sõbrad juba. Jutt ei tahtnud kuidagi lõppeda ja tõeliselt mõnus oli. Isegi poistel oli lahedalt kodune olemine. Peremees ja perenaine olid just täpselt nii soojad ja lahked, nagu olin neid endale ettekujutanud. Nii, et edasi liikudes tundus nende hüvastijätuks embamine maailma kõige loomulikuma asjana. Väga raske on panna nime tunnetekeerisele, mida see kogemus minus tekitas. Ülivõrded lihtsalt ei anna edasi seda mida tegelikult tunnen.
Päeval sõitsime saare teise otsa, ronisime kõrgustesse ja käisime saare pealinnas vahemeremaade kokakunsti nautlemas. Käisin oma silmaga vaatamas kohta, kus kunagi vanaemaga sai einelas käidud ja kus nüüd hoopis pudukaupa müüakse. Ja siis tagasi Suuremõisa poole ning sealt edasi Soonleppa.
Suuremõisast mööda sõites käis mõte, et astuks surnuaiast läbi ja näiteks poegadele vanaema viimast puhkepaika, aga mõtteks see jäi. Tuleb veel tagasi minna. Soonlepa poole sõites ühines meiega päris mitu teelist. Ikka sinnasamasse naabrite juurde. Siiralt hea meel nende pärast. Uhke tunne, et inimesed hingega teevad asja ja see neil hästi läheb. Ainult nii ongi ju mõtet midagi teha - hingega.
Meie sõitsime kõigist püüdlikult mööda ja sättisime end mere äärde minekuks. Onunaine koos onutütrega tulid ka veel korra meie juurde, ikka koos koogiga, sest ega hiidlane tühje käsi juba külla ei tule. Sai veel vanu häid aegu meenutatud ja tunda, et omad inimesed on ikka omad.
Õhtul mere äärest tagasi tulles, kuulsime kui ka teatrirahvas hakkas igaüks oma kodudesse laekuma. Tundus, et etendus oli võimas. Terve tee oli mõnusat jutuvadinat täis. Täielik südasuvine idüll.
Mõtle sellele, kui vähe on inimesel tegelikult vaja, et tunda end hästi. On vaja loodust, isegi kui see on pisut kõrbenud ja kinnikasvanud. On vaja tükikest rosinakeeksi ja tassikest kohvi. On vaja teed mida mööda tulla ja minna. Ja mis peamine, vaja on inimesi kellega kõike seda jagada. Sest, kui oleks olnud kõik see ja miinus inimesed, siis ma ei kirjutaks siin seda lugu. Just inimeste pärast kirjutan. Sest jättes kõrvale kõik vääritimõistmised ja eelarvamused, siis kõik inimesed on oma südame põhjas ikkagi nii ilusad ja head.
Juba praami peal hiilis mõnus karvaselt pehme ja soe tunne sisse, kui R-kioskis müüjanna hakkas meile jutustama lugu kahe suveniiri taga. Teate, sellised väiksed lookesed on nii vahvad, sest nad tõstavad esemete väärtust. Pärast nägin ma saarel veel mitmes kohas neidsamu magneteid ja loomulikult umbes poolteist raha odavamalt, aga mul polnudki kahju. Sest loo eest olen mina iga kell valmis peale maksma.
Edasi oli meeldivaks üllatuseks, et tee vanaema taluni oli kõik moodsalt asfalteeritud. Sõitsin ja ootasin, et millal asfalt lõppeb ja kruusateeks muutub, aga ei jõudnudki selleni. Päris vinge. Mõtlesin kohe memmele, et tema oleks sellise uuenduse üle kindlasti õnnelik olnud.
Kui autoga mäest üles ja vasakule pöörasin, olid seal onu ja onunaine parasjagu asjatamas. Jälle, nii vahva. Polnud neid juba mitu aastat näinud ja kuigi pikalt ei saanud muljetada, siis ikkagi oli tore. Onu haaras kohe mehiselt poistel käest ja tutvustas ennast, näitas kuidas kaevupumpa kasutada ja mingit meestejuttu rääkisid nad seal veel. Seda on nii äge kõrvalt vaadata. Poisid lähevad kohe mõnusalt puhevile, hääl muutub madalamaks ja näitavad ennast minu jaoks uuest, mehisest küljest. Sellist meeste seltskonda ja eeskuju on neile hädasti vaja.
Eriliselt sürreaalne kogemus oli naabertalus külas olla. Näed ju tegelikult inimesi esimest korda, aga selline tunne, nagu vanad sõbrad juba. Jutt ei tahtnud kuidagi lõppeda ja tõeliselt mõnus oli. Isegi poistel oli lahedalt kodune olemine. Peremees ja perenaine olid just täpselt nii soojad ja lahked, nagu olin neid endale ettekujutanud. Nii, et edasi liikudes tundus nende hüvastijätuks embamine maailma kõige loomulikuma asjana. Väga raske on panna nime tunnetekeerisele, mida see kogemus minus tekitas. Ülivõrded lihtsalt ei anna edasi seda mida tegelikult tunnen.
Päeval sõitsime saare teise otsa, ronisime kõrgustesse ja käisime saare pealinnas vahemeremaade kokakunsti nautlemas. Käisin oma silmaga vaatamas kohta, kus kunagi vanaemaga sai einelas käidud ja kus nüüd hoopis pudukaupa müüakse. Ja siis tagasi Suuremõisa poole ning sealt edasi Soonleppa.
 |
| Suuremõisa loss. Selles hoones õppis kunagi minu ema ja enne seda tema ema. |
Suuremõisast mööda sõites käis mõte, et astuks surnuaiast läbi ja näiteks poegadele vanaema viimast puhkepaika, aga mõtteks see jäi. Tuleb veel tagasi minna. Soonlepa poole sõites ühines meiega päris mitu teelist. Ikka sinnasamasse naabrite juurde. Siiralt hea meel nende pärast. Uhke tunne, et inimesed hingega teevad asja ja see neil hästi läheb. Ainult nii ongi ju mõtet midagi teha - hingega.
Meie sõitsime kõigist püüdlikult mööda ja sättisime end mere äärde minekuks. Onunaine koos onutütrega tulid ka veel korra meie juurde, ikka koos koogiga, sest ega hiidlane tühje käsi juba külla ei tule. Sai veel vanu häid aegu meenutatud ja tunda, et omad inimesed on ikka omad.
Õhtul mere äärest tagasi tulles, kuulsime kui ka teatrirahvas hakkas igaüks oma kodudesse laekuma. Tundus, et etendus oli võimas. Terve tee oli mõnusat jutuvadinat täis. Täielik südasuvine idüll.
 |
| Oo need taeva värvid! |
Mõtle sellele, kui vähe on inimesel tegelikult vaja, et tunda end hästi. On vaja loodust, isegi kui see on pisut kõrbenud ja kinnikasvanud. On vaja tükikest rosinakeeksi ja tassikest kohvi. On vaja teed mida mööda tulla ja minna. Ja mis peamine, vaja on inimesi kellega kõike seda jagada. Sest, kui oleks olnud kõik see ja miinus inimesed, siis ma ei kirjutaks siin seda lugu. Just inimeste pärast kirjutan. Sest jättes kõrvale kõik vääritimõistmised ja eelarvamused, siis kõik inimesed on oma südame põhjas ikkagi nii ilusad ja head.
Kommentaarid
Postita kommentaar