"Naine kajutist nr 10"
Ruth Ware
Helios Kirjastus
320 lk
Kusagilt lugesin ühe raamatusõbra arvamust, et temale ei meeldi need tänapäeva moodsad põnevikud. Peategelasteks enamasti mõni ebasümpaatne naiskarakter, kel pole ei tegu ega nägu. Selline tavaline, eluga ummikus, kaasavaraks purunenud suhted, alkoholism ja depressioon. Et, milleks on vaja selliseid kangelannasid ilukirjandusse suruda, päris elu on niigi karm, raamatutes võiks vähemalt peategelased olla kõik ilusad ja head.
Aga mulle just meeldib, et raamatukaante vahelt piilub vastu keegi, kes pole viimse detailini täiuslikuks tuunitud. Muidugi on tore lugeda imekaunitest kaunishingelistest printsessidest, kes ootavad oma printsi saabumist väledal hobusel, et nad siis kuningriigi ääremail asuvas üksikust tornist, seda valvava tuldsülgava draakoni käest, päästaks. Eks me kõik vaja aegajalt killukest muinasjuttu. Siiski, inimesed tahavad pigem õnneliku lõpuga hirmsat lugu, sest sellega on end kergem samastada.
Olgem ausad, meil kõigil on mingi viga. Me kõik oleme katki. Meil kõigil on raske lapsepõlv, luhtunud suhted, traumad ja me kõik vaevleme mingit sorti deemonite meelevallas. Ja kui me siis loeme kellestki, kes on meie moodi. Keegi, kes pole veel suutnud neljakümnendaks eluaastaks teha arvestatavat karjääri, luua pere ja ehitada maamaja mere äärde, tekib meil tema vastu tahtmatult sümpaatia. Oh, ta on ju täpselt nagu mina! Näed, tal on ka hommikuti juuksed sassis ja eelmisel õhtul salaja sissekulistatud veinist, silmad paistes. Vaata, tema ka pole veel aastaid hiljem oma abielulahutusest üle saanud ja käib salaja eksi Facebooki ning Instagrammi kontosid piilumas. Kae, ka temal on pidevalt rahaprobleemid ja pekised käsivarred. Põmm! Ja nii ta meid enda poole võitiski. Sest me samastume ja elame kaasa. Ja kui tema saatus hakkab paremuse poole pöörduma, on see muinasjutt parem, sest see tundub saavutatavam. Ka meile endile. Tekib lootus.
Aga veidi ka raamatust. Mulle meeldis. Hea ladus lugemine. Liiga põnev ei olnud, sai kenasti öösel magama jääda. Mulle meeldis ka autori eelmine raamat - "Pimedas, pimedas metsas". Selline kerge krimi. Judinaid otseselt ei tekita, aga imal ja igav ka polnud. Erilist keskendumist ei nõudnud, paras sellise jaburalt sooja ilmaga lugemiseks.
Ruth Ware
Helios Kirjastus
320 lk
Kusagilt lugesin ühe raamatusõbra arvamust, et temale ei meeldi need tänapäeva moodsad põnevikud. Peategelasteks enamasti mõni ebasümpaatne naiskarakter, kel pole ei tegu ega nägu. Selline tavaline, eluga ummikus, kaasavaraks purunenud suhted, alkoholism ja depressioon. Et, milleks on vaja selliseid kangelannasid ilukirjandusse suruda, päris elu on niigi karm, raamatutes võiks vähemalt peategelased olla kõik ilusad ja head.
Aga mulle just meeldib, et raamatukaante vahelt piilub vastu keegi, kes pole viimse detailini täiuslikuks tuunitud. Muidugi on tore lugeda imekaunitest kaunishingelistest printsessidest, kes ootavad oma printsi saabumist väledal hobusel, et nad siis kuningriigi ääremail asuvas üksikust tornist, seda valvava tuldsülgava draakoni käest, päästaks. Eks me kõik vaja aegajalt killukest muinasjuttu. Siiski, inimesed tahavad pigem õnneliku lõpuga hirmsat lugu, sest sellega on end kergem samastada.
Olgem ausad, meil kõigil on mingi viga. Me kõik oleme katki. Meil kõigil on raske lapsepõlv, luhtunud suhted, traumad ja me kõik vaevleme mingit sorti deemonite meelevallas. Ja kui me siis loeme kellestki, kes on meie moodi. Keegi, kes pole veel suutnud neljakümnendaks eluaastaks teha arvestatavat karjääri, luua pere ja ehitada maamaja mere äärde, tekib meil tema vastu tahtmatult sümpaatia. Oh, ta on ju täpselt nagu mina! Näed, tal on ka hommikuti juuksed sassis ja eelmisel õhtul salaja sissekulistatud veinist, silmad paistes. Vaata, tema ka pole veel aastaid hiljem oma abielulahutusest üle saanud ja käib salaja eksi Facebooki ning Instagrammi kontosid piilumas. Kae, ka temal on pidevalt rahaprobleemid ja pekised käsivarred. Põmm! Ja nii ta meid enda poole võitiski. Sest me samastume ja elame kaasa. Ja kui tema saatus hakkab paremuse poole pöörduma, on see muinasjutt parem, sest see tundub saavutatavam. Ka meile endile. Tekib lootus.
Aga veidi ka raamatust. Mulle meeldis. Hea ladus lugemine. Liiga põnev ei olnud, sai kenasti öösel magama jääda. Mulle meeldis ka autori eelmine raamat - "Pimedas, pimedas metsas". Selline kerge krimi. Judinaid otseselt ei tekita, aga imal ja igav ka polnud. Erilist keskendumist ei nõudnud, paras sellise jaburalt sooja ilmaga lugemiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar