Ma ei ole kuulus. Õnneks. See pole minu eesmärk, et inimesed mind tänaval ära tunneksid, foorumites taga klatšiksid ja minuga Prisma järjekorras selfisid teeksid. Seega, kõik on korras. Eks ole. Eks ole?
Olgu, jah, ma olen ikkagi tiba edev ka ja blogi on mul avalik. Mis veel hullem, ma olen lausa mõnda postitust teatud Facebooki gruppides jaganud. Seega, natuke nagu ikkagi ajaks taga seda kuulsust? Noh, mis siin ikka keerutada, päris hea tunne on, kui klikkide ja jälgijate arv kasvab. Aga see tunne on hea ainult kuni teatud määrani.
Nagu osad juba teavad, siis ühel hetkel hakkasid sündmused arenema minule ootamatus suunas. Minu keskmine klikkide arv päevas on heal päeval sajaringis. Mõned korrad on see tõusnud ka mõnesajani, aga seda on juhtunud pigem harva. Nii, et kui ühel päeval vaatas mulle vastu 900 klikki, siis ehmatasin ma endal kõhu lahti (andestage seevõrd labane eneseväljendus). Ma reaalselt ei julgenud koduski ringi liikuda, välja minemisest rääkimata. Selline tunne oli, et kõik nüüd teavad mind ja tunnevad ära. Päris õudne.
Loomulikult saab igaüks aru, et tuhat klikki pole mingi eriline saavutus. Aga püüdke vaadata minu seisukohalt. Täiesti lambist tõusis külastajate arv 800%!
Tegin oma detektiivitööd ja leidsin peagi ka põhjuse. Ja põhjus oli meelitav. Väljapaistev kirjatus, kellega mul on eelmises elus olnud isegi au koostööd teha, on minu, väikest, tillukest, nähtamatut, grammatika- ja trükivigadest kubisevat blogipojakest oma kodulehel jaganud. Mul tõusid kuklakarvad erutusest püsti. Käisin rahutult mööda elamist, helistasin kõigile sugulastele ja sõbrannadele ning kallistasin närviliselt oma lapsi. Ühesõnaga, katus veits sõitis ära. Ja siis ma mõistsingi, et see pole see, mida ma tahan.
Sest minu nahk ei ole nii paks, et kuulsusega kaasnevat peksu välja kannatada. Ma loen aegajalt Perekooli foorumist seda, kuidas päriselt kuulsaid blogijad materdatakse nii nagu homset poleks. Täiesti suvakatel põhjustel veel pealegi. Vastik hakkab, kui ma loen inimeste õelaid remarke. Ma ei mõista, miks on vaja nii öelda? Siiralt ei mõista. Mitte, et ma oleksin sinisilmne ega näeks isegi mõne kirjasepa ebasiirust või rumalust, aga see ei ajenda mind kirjutama. See paneb mind mõtlema. Arutlema. Analüüsima. Millest ma juba väga noorelt aru sain, et inimesed kipuvad meid kritiseerima asjade pärast, mis neil endi juures kõige enam meelehärmi tekitab. Umbes nagu parim kaitse on rünnak, või nii. No ja mida rohkem sa avalikkuse ees oled, seda laiemale üldsusele jäävad sinu puudujäägid hammaste vahele. Minu puhul ei pea vajakajäämisi luubiga otsimagi, need kargavad iseenesest vastu vahtimist. Nätaki!
Ennast teades, olen niigi tohutult ebakindel ja tundlik igasuguse kriitika suhtes, siis mina seda üle ei elaks, kui keegi hakkab mind kirjutatu põhjal materdama. Nii, et kuulsus pole mulle. Mul on hea meel, kui lugejad leiavad mu blogi ja see paneb nad mõtlema. Mitte alati nõustuma, sest see oleks igav. Aga eluterve suhtlus valitud teemal on igati teretulnud. Ma tunnistan esimesena, et ma ei tea enamikest asjadest mitte mõhkugi. Mis arvamusliider ma seega oleks? Aga mulle meeldib kirjutada ja mõtiskleda. See ongi põhjus, miks blogi pean. Mitte kuulsust taga ajades.
Õde kommenteeris kogu seda teemat nii, et mul pole üldse õigust midagi kobiseda. Ise ju postitan oma privaatseid asju avalikkusele. Nüüd võtku see kuulsus vastu, meeldib või mitte.
Olgu, jah, ma olen ikkagi tiba edev ka ja blogi on mul avalik. Mis veel hullem, ma olen lausa mõnda postitust teatud Facebooki gruppides jaganud. Seega, natuke nagu ikkagi ajaks taga seda kuulsust? Noh, mis siin ikka keerutada, päris hea tunne on, kui klikkide ja jälgijate arv kasvab. Aga see tunne on hea ainult kuni teatud määrani.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Nagu osad juba teavad, siis ühel hetkel hakkasid sündmused arenema minule ootamatus suunas. Minu keskmine klikkide arv päevas on heal päeval sajaringis. Mõned korrad on see tõusnud ka mõnesajani, aga seda on juhtunud pigem harva. Nii, et kui ühel päeval vaatas mulle vastu 900 klikki, siis ehmatasin ma endal kõhu lahti (andestage seevõrd labane eneseväljendus). Ma reaalselt ei julgenud koduski ringi liikuda, välja minemisest rääkimata. Selline tunne oli, et kõik nüüd teavad mind ja tunnevad ära. Päris õudne.
Loomulikult saab igaüks aru, et tuhat klikki pole mingi eriline saavutus. Aga püüdke vaadata minu seisukohalt. Täiesti lambist tõusis külastajate arv 800%!
Tegin oma detektiivitööd ja leidsin peagi ka põhjuse. Ja põhjus oli meelitav. Väljapaistev kirjatus, kellega mul on eelmises elus olnud isegi au koostööd teha, on minu, väikest, tillukest, nähtamatut, grammatika- ja trükivigadest kubisevat blogipojakest oma kodulehel jaganud. Mul tõusid kuklakarvad erutusest püsti. Käisin rahutult mööda elamist, helistasin kõigile sugulastele ja sõbrannadele ning kallistasin närviliselt oma lapsi. Ühesõnaga, katus veits sõitis ära. Ja siis ma mõistsingi, et see pole see, mida ma tahan.
Sest minu nahk ei ole nii paks, et kuulsusega kaasnevat peksu välja kannatada. Ma loen aegajalt Perekooli foorumist seda, kuidas päriselt kuulsaid blogijad materdatakse nii nagu homset poleks. Täiesti suvakatel põhjustel veel pealegi. Vastik hakkab, kui ma loen inimeste õelaid remarke. Ma ei mõista, miks on vaja nii öelda? Siiralt ei mõista. Mitte, et ma oleksin sinisilmne ega näeks isegi mõne kirjasepa ebasiirust või rumalust, aga see ei ajenda mind kirjutama. See paneb mind mõtlema. Arutlema. Analüüsima. Millest ma juba väga noorelt aru sain, et inimesed kipuvad meid kritiseerima asjade pärast, mis neil endi juures kõige enam meelehärmi tekitab. Umbes nagu parim kaitse on rünnak, või nii. No ja mida rohkem sa avalikkuse ees oled, seda laiemale üldsusele jäävad sinu puudujäägid hammaste vahele. Minu puhul ei pea vajakajäämisi luubiga otsimagi, need kargavad iseenesest vastu vahtimist. Nätaki!
Ennast teades, olen niigi tohutult ebakindel ja tundlik igasuguse kriitika suhtes, siis mina seda üle ei elaks, kui keegi hakkab mind kirjutatu põhjal materdama. Nii, et kuulsus pole mulle. Mul on hea meel, kui lugejad leiavad mu blogi ja see paneb nad mõtlema. Mitte alati nõustuma, sest see oleks igav. Aga eluterve suhtlus valitud teemal on igati teretulnud. Ma tunnistan esimesena, et ma ei tea enamikest asjadest mitte mõhkugi. Mis arvamusliider ma seega oleks? Aga mulle meeldib kirjutada ja mõtiskleda. See ongi põhjus, miks blogi pean. Mitte kuulsust taga ajades.
Õde kommenteeris kogu seda teemat nii, et mul pole üldse õigust midagi kobiseda. Ise ju postitan oma privaatseid asju avalikkusele. Nüüd võtku see kuulsus vastu, meeldib või mitte.
Kommentaarid
Postita kommentaar