"Suured väikesed valed"
Liane Moriarty
Kirjastus Hea Lugu
496 lk
Seda raamatut hakkasin lugema eelarvamusega. Olin näinud paar osa seriaalist ja mulle ei meeldinud. Tuim tükk. Punnitatud. Ei tõmmanud kaasa. Mul vist üldse nende naistekatega on nii, et on ainult üks seriaal, mida kõlbas/kõlbab vaadata - "Meeleheitel koduperenaised". Sorry, kui see on klišee, aga mulle julmalt meeldib. Olen seda vaadanud kümneid ja kümneid kordi ja ikka on hea, ikka on naljakas, ikka on lummav. Nii, et kui sarnast ei tule, siis mina kaasa ei mängi ja ei teeskle, et oi kui hea.
Nii, et jah. Eelarvamus. Võtsin ta raamatukogust koos "Minu Taaniga" kaasa, sest "Minu Pärnut" neil parasjagu polnud. Lootsin, et äkki raamat on ikka parem, kui seriaal. Teen ajule väikse restardi ja kustutan sealt Nicole Kidmani ja Reese Witherspooni ning lasen end võluda.
Mis on hea, siis raamat kulgeb kiiresti. Paras telliskivi on, aga leheküljed mööduvad kiiresti. Enda poole ta mind siiski võita ei suutnud. X-faktor jäi puudu. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootasin või leida lootsin, aga igatahes leidmata see jäi. Ei tekkinud ka pärast lugemist tunnet, et oh, nüüd kindlasti tahan seriaali vaadata. Ja ei suutnud ma oma peast näitlejate nägusid kustutada. Võibolla sellepärast, et raamat ongi ülesehitatud peaasjalikult dialoogile. Vähe on olukorra ja olustiku kirjeldusi. Nii palju, kui ma seda Austraaliat telekast näinud olen, siis on ta minu jaoks ikkagi külm ja kõle paik (nii paradoksaalne, kui see ei kõla). No teate, nagu Mad Maxis. Selline postapokalüptiline. Raske on sellises paigas elavatele inimestele kaasatunda ja nendega samastuda.
Dialoog ise oli ka pinnapealne. See häiris. Umbes, et naine kirjutab naisele romaani ja siis peabki olema kerge ning alltekstita, sest need lihtsakesed ei saa ju nagunii aru, kui pikemaid sõnu ja väljaütlemata mõtteid raamatulehtedele jäädvustada.
Nii, et üleüldse asjaolu, et ma raamatu läbi suutsin lugeda väärib juba vähemalt üht hooaega "Meeleheitel koduperenaisi". Eelistatavalt klaasikese jaheda alkohoolita veini kõrvale.
Raamat räägib suhetest naistega, lastevanemate muredest ja süümepiinadest, suhetest eksidega, lähisuhte vägivallast, kiusamisest.
Lõpplahend jäi minu jaoks veidi liiga mugavaks. Pinevust polnud. Selline teos, mida võis lugeda, aga mis sügavalt ei puuduta. Samas, meelelahutuseks tore lugeda küll.
Liane Moriarty
Kirjastus Hea Lugu
496 lk
Seda raamatut hakkasin lugema eelarvamusega. Olin näinud paar osa seriaalist ja mulle ei meeldinud. Tuim tükk. Punnitatud. Ei tõmmanud kaasa. Mul vist üldse nende naistekatega on nii, et on ainult üks seriaal, mida kõlbas/kõlbab vaadata - "Meeleheitel koduperenaised". Sorry, kui see on klišee, aga mulle julmalt meeldib. Olen seda vaadanud kümneid ja kümneid kordi ja ikka on hea, ikka on naljakas, ikka on lummav. Nii, et kui sarnast ei tule, siis mina kaasa ei mängi ja ei teeskle, et oi kui hea.
Nii, et jah. Eelarvamus. Võtsin ta raamatukogust koos "Minu Taaniga" kaasa, sest "Minu Pärnut" neil parasjagu polnud. Lootsin, et äkki raamat on ikka parem, kui seriaal. Teen ajule väikse restardi ja kustutan sealt Nicole Kidmani ja Reese Witherspooni ning lasen end võluda.
Mis on hea, siis raamat kulgeb kiiresti. Paras telliskivi on, aga leheküljed mööduvad kiiresti. Enda poole ta mind siiski võita ei suutnud. X-faktor jäi puudu. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootasin või leida lootsin, aga igatahes leidmata see jäi. Ei tekkinud ka pärast lugemist tunnet, et oh, nüüd kindlasti tahan seriaali vaadata. Ja ei suutnud ma oma peast näitlejate nägusid kustutada. Võibolla sellepärast, et raamat ongi ülesehitatud peaasjalikult dialoogile. Vähe on olukorra ja olustiku kirjeldusi. Nii palju, kui ma seda Austraaliat telekast näinud olen, siis on ta minu jaoks ikkagi külm ja kõle paik (nii paradoksaalne, kui see ei kõla). No teate, nagu Mad Maxis. Selline postapokalüptiline. Raske on sellises paigas elavatele inimestele kaasatunda ja nendega samastuda.
Dialoog ise oli ka pinnapealne. See häiris. Umbes, et naine kirjutab naisele romaani ja siis peabki olema kerge ning alltekstita, sest need lihtsakesed ei saa ju nagunii aru, kui pikemaid sõnu ja väljaütlemata mõtteid raamatulehtedele jäädvustada.
Nii, et üleüldse asjaolu, et ma raamatu läbi suutsin lugeda väärib juba vähemalt üht hooaega "Meeleheitel koduperenaisi". Eelistatavalt klaasikese jaheda alkohoolita veini kõrvale.
Raamat räägib suhetest naistega, lastevanemate muredest ja süümepiinadest, suhetest eksidega, lähisuhte vägivallast, kiusamisest.
Lõpplahend jäi minu jaoks veidi liiga mugavaks. Pinevust polnud. Selline teos, mida võis lugeda, aga mis sügavalt ei puuduta. Samas, meelelahutuseks tore lugeda küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar