Mustamäel on päris hea elada. Kõik on käe-jala juures. Kaubanduskeskused, kino, pargid ja spordiklubid. Ainult teatrisse minekuks peab linnariided selga ajama ja Taxify kutsuma. Noh, küll oleks tore, kui see just täpselt nii oleks. Paraku on Mustamäel üks oluline element ilusaks eluks veel puudu. Hea teenindus.
Õigem oleks öelda, et hea toit ja hea teenindus. Sest Mustamäel väljas einestamas käies on põhiliselt nii, et toit on sama halb, kui teenindus. Siis on mõned üksikud kohad, kus toit on enam-vähem söödav, aga teenindus on heal juhul algeline (loe: nõukogudeaegne) või sootuks olematu. Üht sellist kohta tean ka Mustamäel, kus teenindus on suurepärane ja seetõttu olen ma valmis ka toidu puudujääkide koha pealt silma kinni pigistama.
Aga täna kirjutan ma ühest erilisest mädapaisest klienditeeninduse vinnilises näos, Mustamäe Keskuses, kus mul on eranditult halvad kogemused olnud. Ainuke põhjus, miks ma sinna ikka ja jälle satun, ongi nende hea toiduvalik. Aga nüüd vist sai minu mõõt ka lõplikult täis ja edaspidi tellin sealt toidu kas koju või lähen sama keti teistesse esindustesse.
Nimelt Little India. Little India avastasin ma Rocca al Mares töötades. Kohe hakkas kohutavalt meeldima. Olen käinud ka Kristiines samas ketis ja ka seal ei meenu ebameeldivaid hetki. Kui vinguda, siis kipuvad nad arvete toomisega viivitama, aga seda tehakse vist igal pool. Mingi strateegia selline.
Niisiis olin ma päris õnnelik, kui ka kodust kiviviske kaugusele löödi püsti lootuseasendis palvetav kuldne elevant. Juba esimesel korral seal süües vihastasin ma ennast surmani. No kui kaua peab ootama, et sulle menüüd toodaks? Lõpuks võtsime ise. Siis ootasime veel terve igaviku enne kui meie tellimused võeti. Kogu seda kogemust mäletangi, kui igavest ootamist. Midagi toodi meile vist valesti ka veel tookord. Ühesõnaga, päris pikalt ei sattunud sinna enam. Aga pühapäeval ometi jälle.
Kuna eelmised korrad on olnud nii kohutavad, siis ei olnud mul enam mingeid ootusi selle asutuse suhtes. Mul on lihtsalt hea meel, kui keegi lõpuks tuleb, toob toidu ja arve. Tõesti, lihtsalt the basic staff. Noh, tuli teenindaja, tõi menüü, võttis tellimuse, tõi joogid, tõi toidud ja kõik tundus okeika. Kuni hetkeni, mil olime toidud söönud ja siis 45 minutit olime sunnitud oma musti nõusid vahtima. Eriliselt ärritas, et tüdrukud voorisid edasi-tagasi ja heitsid ikka pilke ka meie suunas. Kas tõesti ei tulnud neil ühelgi pähe meie olemist veidike meeldivamaks teha? Või küsida, et äkki me soovime juurde tellida, jooke, magustoitu?
Lõpuks võtsin ühel tumedamalt neidiselt kratist kinni ja lohistasin ta meie lauda. Tema esimene küsimus meile on: "Kas te soovite arvet?" Nagu päriselt? Ma olin päris solvunud selle peale. Esimene küsimus peaks olema, kas meil on kõik korras, kuidas toit maitses ja kas me äkki soovime midagi veel. Ilmselt oleks pidanud kohe ikkagi arve küsima, sest kui me jäätist ja kohvi tellisime, siis vaatasime veel kakskümmend minutit oma musti nõusid.
Sellest, et teenindaja ei osanud eesti ega venekeelt, pole ka mõtet kirjutada. Üldse, pole midagi head kirjutada. Näha oli, et lauas istujad ei olnud oodatud külastajad. Oodatud olid Wolti kullerid ja need, kes oma toidule ise järgi tulid. Muidugi, ma saan aru, eks ta ongi tülikas. Tulevad mingid, istuvad, ootavad, et neile tuuakse toidud, pärast peab veel nõusid pesema ja lauda pühkima. Õudus kuubis, eks ole.
Nii, et jah, mina tippi ei jätnud. Juba põhimõtteliselt. Sest, mille eest nagu? Meie seltskonda suhtuti nagu kärnaste koerte karjasse, kes vihmase ilmaga on ennast ukse vahelt sisse nihverdanud ja nukrate, näljaste silmadega armuande lunivad. Aga olgu siis nii, et nagu küla koerale, nii koer külale…
Õigem oleks öelda, et hea toit ja hea teenindus. Sest Mustamäel väljas einestamas käies on põhiliselt nii, et toit on sama halb, kui teenindus. Siis on mõned üksikud kohad, kus toit on enam-vähem söödav, aga teenindus on heal juhul algeline (loe: nõukogudeaegne) või sootuks olematu. Üht sellist kohta tean ka Mustamäel, kus teenindus on suurepärane ja seetõttu olen ma valmis ka toidu puudujääkide koha pealt silma kinni pigistama.
Aga täna kirjutan ma ühest erilisest mädapaisest klienditeeninduse vinnilises näos, Mustamäe Keskuses, kus mul on eranditult halvad kogemused olnud. Ainuke põhjus, miks ma sinna ikka ja jälle satun, ongi nende hea toiduvalik. Aga nüüd vist sai minu mõõt ka lõplikult täis ja edaspidi tellin sealt toidu kas koju või lähen sama keti teistesse esindustesse.
 |
Sellest sildist ei taha ma isegi kirjutada. Nagu, mida see peab üldse tähendama?
Et neil on juba eos kahju, et me sinna sööma tulime?
|
Nimelt Little India. Little India avastasin ma Rocca al Mares töötades. Kohe hakkas kohutavalt meeldima. Olen käinud ka Kristiines samas ketis ja ka seal ei meenu ebameeldivaid hetki. Kui vinguda, siis kipuvad nad arvete toomisega viivitama, aga seda tehakse vist igal pool. Mingi strateegia selline.
Niisiis olin ma päris õnnelik, kui ka kodust kiviviske kaugusele löödi püsti lootuseasendis palvetav kuldne elevant. Juba esimesel korral seal süües vihastasin ma ennast surmani. No kui kaua peab ootama, et sulle menüüd toodaks? Lõpuks võtsime ise. Siis ootasime veel terve igaviku enne kui meie tellimused võeti. Kogu seda kogemust mäletangi, kui igavest ootamist. Midagi toodi meile vist valesti ka veel tookord. Ühesõnaga, päris pikalt ei sattunud sinna enam. Aga pühapäeval ometi jälle.
Kuna eelmised korrad on olnud nii kohutavad, siis ei olnud mul enam mingeid ootusi selle asutuse suhtes. Mul on lihtsalt hea meel, kui keegi lõpuks tuleb, toob toidu ja arve. Tõesti, lihtsalt the basic staff. Noh, tuli teenindaja, tõi menüü, võttis tellimuse, tõi joogid, tõi toidud ja kõik tundus okeika. Kuni hetkeni, mil olime toidud söönud ja siis 45 minutit olime sunnitud oma musti nõusid vahtima. Eriliselt ärritas, et tüdrukud voorisid edasi-tagasi ja heitsid ikka pilke ka meie suunas. Kas tõesti ei tulnud neil ühelgi pähe meie olemist veidike meeldivamaks teha? Või küsida, et äkki me soovime juurde tellida, jooke, magustoitu?
Lõpuks võtsin ühel tumedamalt neidiselt kratist kinni ja lohistasin ta meie lauda. Tema esimene küsimus meile on: "Kas te soovite arvet?" Nagu päriselt? Ma olin päris solvunud selle peale. Esimene küsimus peaks olema, kas meil on kõik korras, kuidas toit maitses ja kas me äkki soovime midagi veel. Ilmselt oleks pidanud kohe ikkagi arve küsima, sest kui me jäätist ja kohvi tellisime, siis vaatasime veel kakskümmend minutit oma musti nõusid.
Sellest, et teenindaja ei osanud eesti ega venekeelt, pole ka mõtet kirjutada. Üldse, pole midagi head kirjutada. Näha oli, et lauas istujad ei olnud oodatud külastajad. Oodatud olid Wolti kullerid ja need, kes oma toidule ise järgi tulid. Muidugi, ma saan aru, eks ta ongi tülikas. Tulevad mingid, istuvad, ootavad, et neile tuuakse toidud, pärast peab veel nõusid pesema ja lauda pühkima. Õudus kuubis, eks ole.
Nii, et jah, mina tippi ei jätnud. Juba põhimõtteliselt. Sest, mille eest nagu? Meie seltskonda suhtuti nagu kärnaste koerte karjasse, kes vihmase ilmaga on ennast ukse vahelt sisse nihverdanud ja nukrate, näljaste silmadega armuande lunivad. Aga olgu siis nii, et nagu küla koerale, nii koer külale…
Kommentaarid
Postita kommentaar