Parimad sõprused pidid olema sellised, kus on sarnane kärakaeelistus ja erinev meeste maitse. Ja õige sõbranna ei hakkaks iialgi sebima oma sõbranje eksiga. Vähemalt nii olen mina asjadest aru saanud. Ja siiani ka edukalt seda reeglit järginud. Ma ütlen siiani, sest elus juhtub niimõndagi.
Okei, okei, rahunege nüüd ruttu maha, sest ma pole reaalis veel midagi teinud, eks. Lihtsalt ma siin arutlen, et kui suur mölakas ma võiksin potentsiaalselt olla. Ja kas ma ikka saan edasipidi öösiti magada.
No ütleme, et olukord on selline, et päriselt sõbranna selle kutiga pereelu ei elanud. Lihtsalt sõbrants oli pikalt ja põhjalikult armunud. Aga armumine oli rangelt ühepoolne. Ja juba siis, kui see asi oli nö kuum, siis ma märkasin, et kõnealune noormees liiga sageli heidab pilke hoopis minu suunas. Aga ma ei teinud sellest numbrit, sest esiteks on mul kalduvus asju ette kujutada. Teiseks ikkagi sõbranna silmarõõm. Ja kolmandaks, noormees pole üldse minu teetassike.
Aga siis läks aeg edasi, sõbranna sai suurest armumisest üle ja jõudis juba ka uue kuti välja valida, kellesse ära armuda. Aga see esimene noormees jäi mind edasi jälgima. Ja mitte ainult jälgima, vaid ka teisi aktsioone ette võtma. Mitte midagi suurejoonelist, aga midagi siiski. Tunneb mu vastu huvi. Tunneb mu laste vastu huvi ja nii edasi.
Ja nüüd ma mõtlengi, et kas minust oleks väga alatu astuda samm või paar ka noormehe poole? Sest kuigi ta pole endiselt päriselt minu maitse, siis on mul ometi huvi teada saada, et kuhu see asi võiks edasi viia. Julm. Ma tean.
Minu jaoks täiesti ainulaadne olukord. Ma pole üldse selline femme fatale tüüpi naisterahvas. Ma olen naabriplika. Ja tavaliselt see, kes ise aknast vahib ja hämaratel sügisõhtutel sõrmega südameid aknaklaasi peale venitab. Ja nüüd olen ma loomulikult veidikene meelitatud, et mind kord korralt aina härdamalt piilutakse ja lausa nii häbematult, et isegi teised seda märkavad. Õnneks mitte mu sõbranna. Muidu oleks ikka väga piinlik.
Teate, ma ei hakka isegi küsima, et mida teie teeksite. Ma olen veendunud, et te kõik jätaksite selle asja sinnapaika, nii nagu minagi seda lõpuks teen. Samuti ei hakkaks te oma sõbrannale oma kahtlustest ning tähelepanekutest rääkima, sest milleks teda kurvastada. Ma ju tean, et ta oli väga armunud. Mis siis, et see asi on nüüd möödas, teatud hell koht jääb ju ikka südamesse. Ja mis sõber ma selline oleksin, kui tema tunnetega ei arvestaks. Las ta olla, küll tuleb uusi kutte, keda hullutada, kes pole minevikus mõnele mu sõbrannale kuulunud. Isegi, kui see oli vaid unistustes.
*Pildile püüdis Tatjana Siipan
Okei, okei, rahunege nüüd ruttu maha, sest ma pole reaalis veel midagi teinud, eks. Lihtsalt ma siin arutlen, et kui suur mölakas ma võiksin potentsiaalselt olla. Ja kas ma ikka saan edasipidi öösiti magada.
No ütleme, et olukord on selline, et päriselt sõbranna selle kutiga pereelu ei elanud. Lihtsalt sõbrants oli pikalt ja põhjalikult armunud. Aga armumine oli rangelt ühepoolne. Ja juba siis, kui see asi oli nö kuum, siis ma märkasin, et kõnealune noormees liiga sageli heidab pilke hoopis minu suunas. Aga ma ei teinud sellest numbrit, sest esiteks on mul kalduvus asju ette kujutada. Teiseks ikkagi sõbranna silmarõõm. Ja kolmandaks, noormees pole üldse minu teetassike.
Aga siis läks aeg edasi, sõbranna sai suurest armumisest üle ja jõudis juba ka uue kuti välja valida, kellesse ära armuda. Aga see esimene noormees jäi mind edasi jälgima. Ja mitte ainult jälgima, vaid ka teisi aktsioone ette võtma. Mitte midagi suurejoonelist, aga midagi siiski. Tunneb mu vastu huvi. Tunneb mu laste vastu huvi ja nii edasi.
Ja nüüd ma mõtlengi, et kas minust oleks väga alatu astuda samm või paar ka noormehe poole? Sest kuigi ta pole endiselt päriselt minu maitse, siis on mul ometi huvi teada saada, et kuhu see asi võiks edasi viia. Julm. Ma tean.
 |
| Siin on näha, kuidas ma aknast naabrimeest jälgin. |
Minu jaoks täiesti ainulaadne olukord. Ma pole üldse selline femme fatale tüüpi naisterahvas. Ma olen naabriplika. Ja tavaliselt see, kes ise aknast vahib ja hämaratel sügisõhtutel sõrmega südameid aknaklaasi peale venitab. Ja nüüd olen ma loomulikult veidikene meelitatud, et mind kord korralt aina härdamalt piilutakse ja lausa nii häbematult, et isegi teised seda märkavad. Õnneks mitte mu sõbranna. Muidu oleks ikka väga piinlik.
Teate, ma ei hakka isegi küsima, et mida teie teeksite. Ma olen veendunud, et te kõik jätaksite selle asja sinnapaika, nii nagu minagi seda lõpuks teen. Samuti ei hakkaks te oma sõbrannale oma kahtlustest ning tähelepanekutest rääkima, sest milleks teda kurvastada. Ma ju tean, et ta oli väga armunud. Mis siis, et see asi on nüüd möödas, teatud hell koht jääb ju ikka südamesse. Ja mis sõber ma selline oleksin, kui tema tunnetega ei arvestaks. Las ta olla, küll tuleb uusi kutte, keda hullutada, kes pole minevikus mõnele mu sõbrannale kuulunud. Isegi, kui see oli vaid unistustes.
*Pildile püüdis Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar