Hinges rahul

Sain hiljuti kokku ühe vana tuttavaga ja ta ütles, et minu juures on praegu mingi seesmine sära, mingi rahulolu, mida seal varem polnud. Ta meenutas aegu, kus me kokku saades alati mingitesse pöörastesse seiklustesse sattusime ja ütles, et näeb, kuidas ma olen sellele elule selja pööranud ja teadlikult valinud teise suuna. Ning näib, et  see on olnud minu jaoks õige otsus. 




Endaga rahutegemine on elukestev protsess. Ennast aksepteerida, enda üle uhkust tunda, ennast väärtustada - kõik see võtab aega. Mõnel on see kergem, teisel võtab kauem aega. Mõni ei lepigi endaga ja ei suuda edasi elada. Sõna otseses mõttes.

Ma pole suitsiidne. Mul on liiga palju mille nimel edasi elada. Jah, aegajalt olen ma ka olnud augus ja mõelnud, et ilmselt oleks lihtsam, kui mind poleks. Võibolla olen ma liiga entusiastlik, aga ma kujutan ette, et suurem osa inimesi on mingil hetkel elus nii tundnud ja mõelnud. Mõni ehk isegi sammukese selle poole astunud. Ostnud tablette või välja valinud kõrgeima silla, millelt end kukutada. Ja siis ikkagi loobunud.

Ehk sellepärast on inimesed sellel teemal ka küllaltki empaatilised. Kui keegi kasvõi vihjab sellele, et tal käivad aegajalt sellised sünged mõtted, siis me ajame kõrvad kikki ja hakkame alateadlikult suunama juttu ilusatele asjadele. Et vestluskaaslane näeks elul mõtet.

Mõned päevad tagasi avaldasin ma emotsionaalse postituse sotsiaalse heakskiidu teemal. Ja kuigi ma tegelikult ei ole viidud enesetapu äärele, siis selline mulje võis vist jääda. Ja inimesed reageerisid. Sain virtuaalseid õlale patsutusi. Kutsuti külla, sooviti kokku saada, astuti ligi ja öeldi, et ma ju alati laigin sinu fotosid. Mis on ju kõik väga tore iseenesest. Aga ma nüüd tahtsin öelda, et palun ärge enam saatke mulle eluliini telefoninumbreid ja pajaroogasid. Mul on tegelikult ka kõik korras. Silda pole vaatamas käinud, noad on ka kõik mõõdukalt nürid ja tablette padja all ei hoia.

Suures plaanis olen ma oma eluga rahul. Alati on mille poole areneda, aga ma arvan, et ka see on osa rahulolemisest, et oleks eesmärk, ambitsioon. Isegi minevikus olnud asjad, mis on valu põhjustanud, on tegelikult head. Need on olnud õppetunnid. Tänu nendele olen ma täna see inimene, kes ma olen. Need on aidanud mul seespidiselt kasvada, lihvinud mu nurkasid ja avardanud mu silmi. Ma olen tänaseks välja kasvanud enesehaletsuse mülkast. Ma ei näe end ohvrina. Ma pole ka naiivne ja püüan vältida vanu orke, mille otsa astuda. Asjad on praegu selgemad, lihtsamini tajutavad. Müra on vähem.




Mingit nippi, kuidas selleni jõuda, mul pole. On vaja aega, et asjad enda jaoks läbi seedida. Püüda näha suuremat pilti. Olla tänulik. Tunda rõõmu väikestest saavutustest. Lõigata välja tegevused ja inimesed, kes meid õnnelikuks ei tee. See, mis kedagi õnnelikuks või õnnetuks teeb on ju individuaalne. Ja erinevatel eluetappidel võib see ka meie enda puhul muutuda. Oluline on ennast mitte piirata, vaid proovida erinevaid lähenemisi. Ehk veidike peab ka isekas olema, et rahu leida. Aga ainult pisut.

*Jäädvustas Tatjana Siipan

Kommentaarid