Oleme sageli õe ja vendadega isekeskis meenutanud oma lapsepõlve. Muuhulgas avastasime üllatuslikult, kui sarnaselt me, üksteise teadmata, oma vanemate tundeid säästsime. Olime lapsed just taasiseseisvumise ajal. Siis oli kõigil raske. Aga eriti paljulapselistel. Ja meid oli tolle aja mõistes palju. Kokku neli. Meil oli pidevalt midagi puudu. Puudu riietest ja asjadest, toidust ja taskurahast olime kuulnud ainult Soome televisiooni kaudu.
See viis selleni, et ühel hetkel ei pöördunud ükski meist oma vanemate poole, kui kooli jaoks jälle raha vaja oli. Väiksemate väljaminekute tarvis ikka vahel küsisime, aga näiteks mina tean, et mul jäid mitmel aastal õppetööks vajalikud töövihikud ostmata, sest meie pere eelarve lihtsalt ei võimaldanud seda. No ja kui pole raha hädavajaliku jaoks, siis kultuuriüritustest ning kooliekskursioonidest ei olnud mõtet unistadagi.
Ja nii kujutasime endale ette, et säästame vanemaid asjatust piinlikkusest, kui hoiame neid teadmatuses. Me ju saime aru, et raha pole. Milleks siis tarbetute küsimustega oma vanemaid kurvastada?
Minu kohustus vanemana on tagada, et minu järeltulijatel oleks parem elu. Kasvõi kriipsuvõrra parem, kui mul. Paarkümmend ruutmeetrit suurem elamispind, mõni toll suurem teleriekraan ja paar eurot suurem taskuraha. Seda pole palju. Ma ei saa kunagi rikkaks ja me ei hakka kunagi elama luksuses. Aga ma siiralt loodan, et mu lapsed ei mäleta oma lapsepõlve kui lõputut loobumiste jada. Või, et nad pelgaksid mõne murega minu poole pöörduda, kuna loodavad säästa mu tundeid.
Ja ikkagi ma tajun, et kuigi meie majanduslik olukord on kordades parem, kui oli minu lapsepõlves, siis mu lapsed käituvad puhuti ikkagi täpselt samamoodi, nagu mina nende vanuses. Ma kuulen ekskursioonidest ja kultuurisündmustest siis, kui need on möödunud. Ma avastan, et mu lapsed käivad paljajalu ja kulunud riietega. Ma tunnetan, et mu lapsed loobuvad paljustki, kuna nad arvavad, et me ei saa seda endale lubada. Ja see teeb mind mõõtmatult, lõputult, südantlõhestavalt õnnetuks. Mu lapsed ei peaks mõtlema nii. Nad ei peaks mõtlema nii, isegi siis kui see oleks tõsi. Laste töö ei ole oma vanemate pärast muretseda ega nende tundeid säästa. See on lapsele liialt ränk koorem, mida kanda.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
See viis selleni, et ühel hetkel ei pöördunud ükski meist oma vanemate poole, kui kooli jaoks jälle raha vaja oli. Väiksemate väljaminekute tarvis ikka vahel küsisime, aga näiteks mina tean, et mul jäid mitmel aastal õppetööks vajalikud töövihikud ostmata, sest meie pere eelarve lihtsalt ei võimaldanud seda. No ja kui pole raha hädavajaliku jaoks, siis kultuuriüritustest ning kooliekskursioonidest ei olnud mõtet unistadagi.
Ja nii kujutasime endale ette, et säästame vanemaid asjatust piinlikkusest, kui hoiame neid teadmatuses. Me ju saime aru, et raha pole. Milleks siis tarbetute küsimustega oma vanemaid kurvastada?
Minu kohustus vanemana on tagada, et minu järeltulijatel oleks parem elu. Kasvõi kriipsuvõrra parem, kui mul. Paarkümmend ruutmeetrit suurem elamispind, mõni toll suurem teleriekraan ja paar eurot suurem taskuraha. Seda pole palju. Ma ei saa kunagi rikkaks ja me ei hakka kunagi elama luksuses. Aga ma siiralt loodan, et mu lapsed ei mäleta oma lapsepõlve kui lõputut loobumiste jada. Või, et nad pelgaksid mõne murega minu poole pöörduda, kuna loodavad säästa mu tundeid.
Ja ikkagi ma tajun, et kuigi meie majanduslik olukord on kordades parem, kui oli minu lapsepõlves, siis mu lapsed käituvad puhuti ikkagi täpselt samamoodi, nagu mina nende vanuses. Ma kuulen ekskursioonidest ja kultuurisündmustest siis, kui need on möödunud. Ma avastan, et mu lapsed käivad paljajalu ja kulunud riietega. Ma tunnetan, et mu lapsed loobuvad paljustki, kuna nad arvavad, et me ei saa seda endale lubada. Ja see teeb mind mõõtmatult, lõputult, südantlõhestavalt õnnetuks. Mu lapsed ei peaks mõtlema nii. Nad ei peaks mõtlema nii, isegi siis kui see oleks tõsi. Laste töö ei ole oma vanemate pärast muretseda ega nende tundeid säästa. See on lapsele liialt ränk koorem, mida kanda.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar