Kutsusin ühe kuttidest endaga trenni kaasa. Ise vinguvad pidevalt, et ma ei veeda nendega kvaliteetaega ja sunnivad mind mingeid igavaid lauamänge mängima. Lähme parem koos trenni, õpid armastama seda, mida mina armastan ja lisaks veedame ka aega koos. Hää küll, lubati tulla. Hoiatasin kohe, et vähemalt kolm korda peab üht trenni proovima, enne kui üldse aru saab, kas meeldib või mitte. Öeldi, et ahah, arvestan siis sellega. Käisime. Poiss oli päris tubli. Vehkis kätega nagu ajaks vapsikuid pea ümbert eemale ja mõlemad jalad olid tal paremad. Aga noh, esimese korra kohta, üldse mitte halb. Ilmselt nägin ise umbes sama saamatu välja oma esimeses trennis. Küsin siis, et noh, esmaspäeval uuesti? Ei tea, nagu iga nädal küll käia ei tahaks. Eem, sai ju räägitud, et vähemalt kolm korda peab käima ja milleks seda siis lõpmatuseni edasi lükata? Teeme järjest kolm korda kolme nädala jooksul ja siis otsustad, kas teeme neljanda trenni seda või midagi muud või üldse mitte. Noh, lubati mõelda ja teada anda.
Lapsena olin väga paljudest asjadest huvitatud. Tantsutrennist, jooksmisest, korvpallist (eks ma tol ajal kujutasin endale ette, et ma võin veel pikkust visata), kunstist ja akordionimängust. Kõigega tegelesin, nii paar kuud. Rohkem ei viitsinud. Keegi ei sundinud ka ja nii ma üles kasvasingi, oskamata õieti midagi. Täiskasvanuks saades tuli kahetsus. Pooleli jäänud hobide pärast. Minu endised klassikaaslased tegelevad tänini käsitööga, kunsti loomisega, ratsutamisega ja jalgratta võistlustega. Minul pole aga midagi.
Olen palju mõelnud sellele, et miks mu vanemad mind rohkem ei suunanud (loe: sundinud)? Mida see laps ikka teab, sellest mida ta tahab või ei taha? Ikkagi täiskasvanu peaks tagant utsitama ja kui vaja, siis lausa käskima. Vähemalt esialgu. Ma arvan.
Sõbranna arvas veidi teisiti. Kuigi ka tema vanemad ei utsitanud takka, on tal pigem selle üle hea meel. Sest kui oleks, oleks tema elu kujunenud sootuks teistsuguseks ja praegu, täiskasvanuna on ta rahul. See teine elu oleks jätnud ilma paljudest väikestest rõõmudest ja paarist suuremastki. See teine elu oleks sundinud liiga kiiresti täiskasvanuks saama ja piiranud loomulikku arengut.
Eks ta ole. Pole õiget ja vale lähenemist. Mis ühele õige, see teisele vale. Ja ei tea minagi, kui rahul või rahulolematu oleksin olnud, kui vanemad oleksid mind ikkagi lubanud ujumisega tegeleda ja sundinud tantsimisega jätkama. Siis ma ei kirjutaks siin oma elust, kahetsustest ja õnnistustest. Oleksin siis hoopis teistmoodi õnnetu ja pettunud.
Aga poisi osas nii palju, et ikkagi tuli koos minuga esmaspäeval. Aga ütles kohe peale trenni, et kolmandat korda ta ei tule. Küsis veel, et ei tea milleks see trenn hea peaks olema ja miks see mulle üldse meeldib. Seda ongi raske seletada. Seda peab tundma.
Ja siis paar päeva hiljem ütles, et tuleb ka kolmandat korda… Kes teab, ehk on see millegi ilusa algus?
Lapsena olin väga paljudest asjadest huvitatud. Tantsutrennist, jooksmisest, korvpallist (eks ma tol ajal kujutasin endale ette, et ma võin veel pikkust visata), kunstist ja akordionimängust. Kõigega tegelesin, nii paar kuud. Rohkem ei viitsinud. Keegi ei sundinud ka ja nii ma üles kasvasingi, oskamata õieti midagi. Täiskasvanuks saades tuli kahetsus. Pooleli jäänud hobide pärast. Minu endised klassikaaslased tegelevad tänini käsitööga, kunsti loomisega, ratsutamisega ja jalgratta võistlustega. Minul pole aga midagi.
Olen palju mõelnud sellele, et miks mu vanemad mind rohkem ei suunanud (loe: sundinud)? Mida see laps ikka teab, sellest mida ta tahab või ei taha? Ikkagi täiskasvanu peaks tagant utsitama ja kui vaja, siis lausa käskima. Vähemalt esialgu. Ma arvan.
Sõbranna arvas veidi teisiti. Kuigi ka tema vanemad ei utsitanud takka, on tal pigem selle üle hea meel. Sest kui oleks, oleks tema elu kujunenud sootuks teistsuguseks ja praegu, täiskasvanuna on ta rahul. See teine elu oleks jätnud ilma paljudest väikestest rõõmudest ja paarist suuremastki. See teine elu oleks sundinud liiga kiiresti täiskasvanuks saama ja piiranud loomulikku arengut.
Eks ta ole. Pole õiget ja vale lähenemist. Mis ühele õige, see teisele vale. Ja ei tea minagi, kui rahul või rahulolematu oleksin olnud, kui vanemad oleksid mind ikkagi lubanud ujumisega tegeleda ja sundinud tantsimisega jätkama. Siis ma ei kirjutaks siin oma elust, kahetsustest ja õnnistustest. Oleksin siis hoopis teistmoodi õnnetu ja pettunud.
Aga poisi osas nii palju, et ikkagi tuli koos minuga esmaspäeval. Aga ütles kohe peale trenni, et kolmandat korda ta ei tule. Küsis veel, et ei tea milleks see trenn hea peaks olema ja miks see mulle üldse meeldib. Seda ongi raske seletada. Seda peab tundma.
Ja siis paar päeva hiljem ütles, et tuleb ka kolmandat korda… Kes teab, ehk on see millegi ilusa algus?
Minu vanemad ei pannud mind ka trennidesse ega kuhugi, kuid ma ei pea sellesmõttes viha et ma olin ise ka väga trotslik. Kindlasti trotslikum ja kõvasti häbelikum kui keskmine laps, aga pole hullu. Saan täiskasvanuna meeldivate asjadega tegeleda. Mulle näiteks meeldib aeg-ajalt keraamikat teha. Maailma kõige rahustavam tegevus. Ainult kindlad hobid on sellised, millega peab alustama lapsena et kuhugi tasemele jõuda, üheks selliseks kindlasti ballett. Üldiselt pole kunagi pole liiga hilja. :)
VastaKustutaEga ma ka viha ei pea vanemate vastu :D. Arvan, et vanematel on suur roll just selles osas, et õpetada püsivust. Ja et kui meeldi, siis ei tohiks kohe alla anda, vaid pühendumise ja raske tööga tulevadki head tulemused.
KustutaVõibolla on mul üldse keskeakriis? Tundub, et parimad aastad on möödas ja praegu midagi ette võttes on tulemused aeglased tulema. Sellepärast ma hädaldangi :D:D:D. Nutan kaotatud võimalusi taga :D.
Tegelikult põhiliselt mõtlen sellele, et kuidas oma lastega olla. Kas utsitada tagant või lasta neil vaikselt kulgeda? Et siis nad tulevikus minu peale viha ei hakkaks pidama :D