Eelmisel nädalal avaldasin ma postituse, mida ma esialgu üldse avaldada ei tahtnud. Noh, oli selline lame, minu meelest. Tagantjärele on mul muidugi hea meel, et ma seda siiski tegin. See pani ühel teisel kirjaneitsil sule lippama ja muudki põnevat hakkas selle tulemusel juhtuma.
Näiteks kirjutas Kaur. Küsis, et kas tõesti peab ennast vett sundima jooma? Et, kas siis keha ise ei ütle millal peale valada? Noh, nagu autol, läheb punane tuluke põlema ja ütleb, et veereme nüüd kenasti Olerexi poole, aga enne seda, nagu sunniviisiliselt poleks ju vaja sinna juurde valada. Põhimõtteliselt olen ma ütlejaga nõus. Kui me elaksime ideaalses maailmas ja meil oleksid täiuslikud kehad, siis nii olekski kõige õigem. Paraku oleme oma kehadega igasuguseid eksperimente teinud ja need ei tööta enam nii nagu Looja need disainis. Umbes, et kui sul on kütusepaak tühi, siis auto näitab hoopis, et pane õli juurde või et aku on tühi.
Seoses vee joomisega tuleb mul kohe mitu näidet, kuidas keha valesid signaale saadab. Esiteks, hakkab mul enne nälg, kui janu. Ja kui ma lähtuks sellest signaalist, siis ma vist põhimõtteliselt ei jooks. Paljud toiduained sisaldavad ka vett ja sellepärast ajab ajutiselt selle signaali järgi toimides asja ära. Pikemas plaanis tekivad tõrked mootoritöös.
Teiseks, hakkab mul vedeliku puudusest pea valutama. Paljud teavad seda omast käest, kui pärast pikka pidu hommikul pea lõhub. Ja lõhub peamiselt just organismist väljutatud vedeliku tõttu. Tavaliselt piisab vee joomisest, et peavalu kaoks. See võtab rohkem aega kui aspiriinilaks, aga on organismile parem. Mõelge ise, kui katastroofiliselt mõjuks näiteks diiselmootorile bensiini lisamine. Pole päris nii, et iga vedelik sobib ja ajab asja ära.
Kolmas ja ehk kõige ekstreemsem näide, kuidas mu keha vee puudusele reageeris, juhtus siis, kui ma oma kolmandat last ootasin. Oli suvi ja minul poolteist kuud enne õiget aega pidevalt tuhud. Ja sellised tugevad. Emakas non-stop toonuses ja midagi teha ei saanud. Kaebasin siis ämmakale ja tema täiesti rahulikult teatab, et see võib vabalt ka vähesest vee joomisest olla. Selle peale nagu ei tulegi, et keha sind vee mittejoomise pärast karistuseks sünnituslauale saadab. Näiteks lugesin, et uuematel autodel ei tohiks kütusepaaki täiesti tühjaks lastagi. Ühel hetkel auto enam ei käivitu ja parandamine võib kena kopika maksma minna.
Ja see on ainult vesi. Ma ei julge mõeldagi, milliseid imetrikke mu keha minuga veel teeb. Igasugused magusaisud, soolaseneelud, kofeiiniigatsus ja muu taoline. Fakt on see, et keha meeleheitlikult üritab mulle midagi öelda, aga ma lihtsalt ei oska teda lugeda ja koodi lahti muukida.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Näiteks kirjutas Kaur. Küsis, et kas tõesti peab ennast vett sundima jooma? Et, kas siis keha ise ei ütle millal peale valada? Noh, nagu autol, läheb punane tuluke põlema ja ütleb, et veereme nüüd kenasti Olerexi poole, aga enne seda, nagu sunniviisiliselt poleks ju vaja sinna juurde valada. Põhimõtteliselt olen ma ütlejaga nõus. Kui me elaksime ideaalses maailmas ja meil oleksid täiuslikud kehad, siis nii olekski kõige õigem. Paraku oleme oma kehadega igasuguseid eksperimente teinud ja need ei tööta enam nii nagu Looja need disainis. Umbes, et kui sul on kütusepaak tühi, siis auto näitab hoopis, et pane õli juurde või et aku on tühi.
 |
| Water, water every where, nor any drop to drink. |
Seoses vee joomisega tuleb mul kohe mitu näidet, kuidas keha valesid signaale saadab. Esiteks, hakkab mul enne nälg, kui janu. Ja kui ma lähtuks sellest signaalist, siis ma vist põhimõtteliselt ei jooks. Paljud toiduained sisaldavad ka vett ja sellepärast ajab ajutiselt selle signaali järgi toimides asja ära. Pikemas plaanis tekivad tõrked mootoritöös.
Teiseks, hakkab mul vedeliku puudusest pea valutama. Paljud teavad seda omast käest, kui pärast pikka pidu hommikul pea lõhub. Ja lõhub peamiselt just organismist väljutatud vedeliku tõttu. Tavaliselt piisab vee joomisest, et peavalu kaoks. See võtab rohkem aega kui aspiriinilaks, aga on organismile parem. Mõelge ise, kui katastroofiliselt mõjuks näiteks diiselmootorile bensiini lisamine. Pole päris nii, et iga vedelik sobib ja ajab asja ära.
Kolmas ja ehk kõige ekstreemsem näide, kuidas mu keha vee puudusele reageeris, juhtus siis, kui ma oma kolmandat last ootasin. Oli suvi ja minul poolteist kuud enne õiget aega pidevalt tuhud. Ja sellised tugevad. Emakas non-stop toonuses ja midagi teha ei saanud. Kaebasin siis ämmakale ja tema täiesti rahulikult teatab, et see võib vabalt ka vähesest vee joomisest olla. Selle peale nagu ei tulegi, et keha sind vee mittejoomise pärast karistuseks sünnituslauale saadab. Näiteks lugesin, et uuematel autodel ei tohiks kütusepaaki täiesti tühjaks lastagi. Ühel hetkel auto enam ei käivitu ja parandamine võib kena kopika maksma minna.
Ja see on ainult vesi. Ma ei julge mõeldagi, milliseid imetrikke mu keha minuga veel teeb. Igasugused magusaisud, soolaseneelud, kofeiiniigatsus ja muu taoline. Fakt on see, et keha meeleheitlikult üritab mulle midagi öelda, aga ma lihtsalt ei oska teda lugeda ja koodi lahti muukida.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar