Loodetavasti olete kõik korralikud ja tublid ning ajate ringi juba talverehvidega. Usutavasti olete loodussäästlikumad ja sõidate ikka lamellidega. Ja et teil on talvine kütus. Ja talvine aknapesuvedelik. Ilmselt ei puudu teil ka hari lume pühkimiseks ja julla jääkraapimiseks.
Minul oli reedel rehvivahetus. Broneerisin internetis. Kokku võttis aega 20 minutit. Vahetus, mitte broneerimine. Ainuke häda, et nad ei lubanud mul kõrval istuda ja vaadata, kuidas see vahetus toimub. Olin varustatud teoreetiliste teadmistega, mis paraku jäid targutamata. Kuigi ma püüdsin. Ausalt. Rääkisin kõigile, kes mind kuulata viitsisid, mida täpselt tegema peab.
Kuni mind ooteruumi pagendati, hüppas uksest sisse pikk ja peenike nooremapoolne meesterahvas. Nii õnnelikku inimest pole ma juba ammu näinud. Põrkas ühest nurgast teise ja seletas midagi. Muuhulgas küsis kummimehelt, et kas Michelinil on ka vulkaniseeritud naelrehvid. Mees kehitas õlgu ja ütles, et ei tema tea. Continentalil on, aga Michelin pidi muidu juba hea olema. Lõpuks saadeti ta minu kõrvale istuma, kus ta närviliselt autolehte lappas. No ei saanud ju mina jätta küsimata, et mis asjad need vulkaniseeritud naelad seal rehvi sees on ja miks need on paremad kui mittevulkaniseeritud naelad? Oi tal oli hea meel. Hakkas kohe rõõmuga jutustama, et vulkaniseeritud naelad on põhimõtteliselt kummi sisse sulatatud, mis tähendab, et need ei tule nii kergesti välja, kui tavalised naelad. Et tal mingid rehvid olid pärast ühte talve päris hõredaks jäänud. Vaatasin teda uskumatusest, et ei tea kuidas see võimalik on. Seda, kuidas ta teadis et pooled naelad kadunud on, ei hakanud parem küsima. Film sellest, kuidas ta õhtuti oma rehvide peal naelu kokku loeb, jooksis juba silme ees.
Ei noh, räägib tema endiselt ülirõõmsalt edasi, et äkkpidurduste korral kipuvad naelad rehvidest välja tulema. Eem, äkkpidurduste? Ma ei küsinud, aga see küsimus oli mul otsaette kirjutatud. No jah, et kui näiteks keegi bussi tagant ootamatult välja astub. Njah, kõik selge. Kui ta siin ooteruumis on juba selline hüperaktiivne, ega ta siis rooliski mingi flegma pole. Kujutan ette kuidas temaga sõita on. Pool sisikonda segi ja vasak jalg vajutab alatasa nähtamatut pidurit. Ei päästa teda ka need fäänsid vulkaniseeritud naelad. Viga pole mitte rehvides, vaid asub rooli ja seljatoe vahel.
Õnneks päästsid mind edasistest heietustest tunkedes poisid, kes hüüdsid, et Volvo on valmis. Läksin sinna, käisin ümber auto, toksisin teadja näoga rehve ja küsisin, et kes neis kuuest kutist mu autoga tegeles. Üks kostab, et nad kõik tegelesid. Uurin siis, et kas nad rehve vahetades midagi kahtlast ei märganud? "Mis kahtlast?" küsib juba teine kutt. Eem, mul selline lugu, et kui ma pidurdan, siis vahel tuleb ulguv hääl. "Mis hääl?" hüüdis kolmas. Neljas tuli ka ligi ja pakub, et äkki kriuksuv hääl. Ei, vastan mina, ikka nagu ulguv. Ja just siis kui ma sujuvalt pidurdan. Kui järsemalt, siis ei kosta midagi. Vaatavad mind, nagu ma oleks pisut kohtlane ja kujutan ette, et sõiduki eelmine omanik ulub piduriklotside vahel. Ei võtnud nad mind tõsiselt. Hakkasin ise ka juba mõtlema, et ehk ma tõesti kujutangi seda endale ette. Igatahes tänasin ja tulin tulema.
Täna hommikul oli Volli kenasti jääkihiga kaetud ja kuigi tal on nüüd uued viisakad kummikud, siis jääkraapijat mul ikka pole. Läksin kohe ekstra varakult välja ja mõtlesin, et lasen tal lihtsalt soojeneda ja sulada. Õnneks ta selles osas on päris tubli, läheb kiiresti soojaks, nagu õige mees muiste. Aga ei jõudnudki. Panin auto tööle ja juba kargas naabrimees oma riistadega kohale ja pakkus, et teeb mu auto puhtaks. No kes olen mina, et halastaja samaarlase pakkumist tagasi lükata? Nagu ehtne printsess seisin seal kuni naaber mu autot kraapis. Aga ei, õhtul käin Prismast läbi ja hangin vajalikud vahendid. Ja naabrimehele peab vist tahvli šokolaadi ka viima.
 |
| Pildistas Kadri Vahtramäe |
Minul oli reedel rehvivahetus. Broneerisin internetis. Kokku võttis aega 20 minutit. Vahetus, mitte broneerimine. Ainuke häda, et nad ei lubanud mul kõrval istuda ja vaadata, kuidas see vahetus toimub. Olin varustatud teoreetiliste teadmistega, mis paraku jäid targutamata. Kuigi ma püüdsin. Ausalt. Rääkisin kõigile, kes mind kuulata viitsisid, mida täpselt tegema peab.
Kuni mind ooteruumi pagendati, hüppas uksest sisse pikk ja peenike nooremapoolne meesterahvas. Nii õnnelikku inimest pole ma juba ammu näinud. Põrkas ühest nurgast teise ja seletas midagi. Muuhulgas küsis kummimehelt, et kas Michelinil on ka vulkaniseeritud naelrehvid. Mees kehitas õlgu ja ütles, et ei tema tea. Continentalil on, aga Michelin pidi muidu juba hea olema. Lõpuks saadeti ta minu kõrvale istuma, kus ta närviliselt autolehte lappas. No ei saanud ju mina jätta küsimata, et mis asjad need vulkaniseeritud naelad seal rehvi sees on ja miks need on paremad kui mittevulkaniseeritud naelad? Oi tal oli hea meel. Hakkas kohe rõõmuga jutustama, et vulkaniseeritud naelad on põhimõtteliselt kummi sisse sulatatud, mis tähendab, et need ei tule nii kergesti välja, kui tavalised naelad. Et tal mingid rehvid olid pärast ühte talve päris hõredaks jäänud. Vaatasin teda uskumatusest, et ei tea kuidas see võimalik on. Seda, kuidas ta teadis et pooled naelad kadunud on, ei hakanud parem küsima. Film sellest, kuidas ta õhtuti oma rehvide peal naelu kokku loeb, jooksis juba silme ees.
Ei noh, räägib tema endiselt ülirõõmsalt edasi, et äkkpidurduste korral kipuvad naelad rehvidest välja tulema. Eem, äkkpidurduste? Ma ei küsinud, aga see küsimus oli mul otsaette kirjutatud. No jah, et kui näiteks keegi bussi tagant ootamatult välja astub. Njah, kõik selge. Kui ta siin ooteruumis on juba selline hüperaktiivne, ega ta siis rooliski mingi flegma pole. Kujutan ette kuidas temaga sõita on. Pool sisikonda segi ja vasak jalg vajutab alatasa nähtamatut pidurit. Ei päästa teda ka need fäänsid vulkaniseeritud naelad. Viga pole mitte rehvides, vaid asub rooli ja seljatoe vahel.
 |
| Ootepaviljon. |
Õnneks päästsid mind edasistest heietustest tunkedes poisid, kes hüüdsid, et Volvo on valmis. Läksin sinna, käisin ümber auto, toksisin teadja näoga rehve ja küsisin, et kes neis kuuest kutist mu autoga tegeles. Üks kostab, et nad kõik tegelesid. Uurin siis, et kas nad rehve vahetades midagi kahtlast ei märganud? "Mis kahtlast?" küsib juba teine kutt. Eem, mul selline lugu, et kui ma pidurdan, siis vahel tuleb ulguv hääl. "Mis hääl?" hüüdis kolmas. Neljas tuli ka ligi ja pakub, et äkki kriuksuv hääl. Ei, vastan mina, ikka nagu ulguv. Ja just siis kui ma sujuvalt pidurdan. Kui järsemalt, siis ei kosta midagi. Vaatavad mind, nagu ma oleks pisut kohtlane ja kujutan ette, et sõiduki eelmine omanik ulub piduriklotside vahel. Ei võtnud nad mind tõsiselt. Hakkasin ise ka juba mõtlema, et ehk ma tõesti kujutangi seda endale ette. Igatahes tänasin ja tulin tulema.
Täna hommikul oli Volli kenasti jääkihiga kaetud ja kuigi tal on nüüd uued viisakad kummikud, siis jääkraapijat mul ikka pole. Läksin kohe ekstra varakult välja ja mõtlesin, et lasen tal lihtsalt soojeneda ja sulada. Õnneks ta selles osas on päris tubli, läheb kiiresti soojaks, nagu õige mees muiste. Aga ei jõudnudki. Panin auto tööle ja juba kargas naabrimees oma riistadega kohale ja pakkus, et teeb mu auto puhtaks. No kes olen mina, et halastaja samaarlase pakkumist tagasi lükata? Nagu ehtne printsess seisin seal kuni naaber mu autot kraapis. Aga ei, õhtul käin Prismast läbi ja hangin vajalikud vahendid. Ja naabrimehele peab vist tahvli šokolaadi ka viima.
Kommentaarid
Postita kommentaar