Ma võin konkreetselt ja hästi kiiresti vastata, et jah, mul on kogu aeg igasuguste veidrate asjade pärast häbi.
Näiteks loodus. Mul on looduse ees häbi. Et ma pole kuigi kokkuhoidlik. Sõidan autoga. Iga päev. Ja isegi mitte hübriidiga (kahjuks ei tee Volvo veel hübriid-sedaane, Lexus juba teeb, aga need minu hinnaklassist veidi väljas. Yes, I've checked.#), vaid selle kõige jubedama saatana kütusega.
Lisaks, ma ostan pakendatud toiduaineid, mitte ei käi oma karbiga turu pealt mahehakkliha ja maisihelbeid ostmas. Jube suur patt on ka plastikkotid, millega ma oma pakendatud kauba koju toon. Vahel, tõsi küll, ostan ka paberkotte, aga ilmselt mitte piisavalt.
Veel tarbin ma elektrit. Korralikult. Okei, mul on enamasti LED pirnid, aga mitte igal pool. Pluss, ma kasutan tolmuimejat, pesumasinat ja kuivatit. Kohe, kui ma köögis olen remondi teinud, siis lisandub sinna ka nõudepesumasin. Seega veest ei hakka ma parem rääkimagi.
Kasutan kodukeemiat. Mitte mingit ökot. Mina ei usu seda, et mingite pähklitega saan oma pesu puhtaks. Vahel mõni mahekeemia hiilib salamisi mu koju ja siis ma vihastan surmani, kui see mitte mõhkugi puhtaks ei tee. Milleks raisata raha ja energiat selle jama peale, kui see tulemust ei anna?
Veel ostan ma raamatuid. Mitte ei loe e-lugerist. Jälle. Metsad võetakse lagedaks, sest mul on mingi iganenud kiiks raamatuid füüsiliselt käes hoida ja mis veel hullem, neid lausa kodus riiulitele ladustada. Oleks ma siis vähemalt niigi säästlik, et käiks raamatukogus. Aga ei, võimalusel ma väldin seda. Sest mulle ei meeldi.
Raha ma ka ei säästa. Oi, ma olen selle pärast ikka möliseda saanud! Nii piinlik!
Ma ei hakka sellest üldse rääkimagi, kui häbi on ülepea blogi pidada, piinlikkuse tipp. Sest, kas mul oma laste ees siis häbi pole? Ja neil minu pärast?
Ühesõnaga, kogu aeg on kõige pärast kohutavalt häbi.
Ja teate, mida ma selle vastu teen? Mitte muffigi. Sest kuidas peaks elama, et ei oleks häbi? Kas see on üldse võimalik? Ma ei räägi endast, ma üleüldiselt arutan. Need, kes toimivad nullkulu järgi. Kas neil siis kunagi häbi pole? Ja kas nad on sada protsenti oma eluga rahul? Sest ma teen neid asju, mille pärast mul peaks ja vahel veidi on ka häbi, ikka edasi, sest nii piinlik, kui see ka pole, need teevad mind õnnelikuks.
Ma ei suuda välja mõelda nauditavamat asja, kui sõita läbi öise linna ja kuulata autokõlaritest oma lemmikmuusikat ning täiest kõrist kaasa röökida. Mind teeb rõõmsaks, kui mu lapsed saavad süüa kaneelimaitselisi krõbinaid ja leiavad pakist mingi mõttetu mänguasja, mis peagi teiste samasuguste juurde visatakse. Mu südant ning meelt täidab tohutu rõõm, kui mu kodu on puhas ning valge. Ma mitte ainult pole selle üle õnnelik, vaid isegi üsna uhke. Minu meelest kodu ei ole päris kodu, kui seal puuduvad raamatud. Isegi siis, kui ma neid alati lugeda ei jõua. Aga kui mul on see hetk ja ma võtan riiulist oma "Tõde ja õiguse", siis tunnen, et kõik saab korda. Ma naudin seda, et saan raha kulutada oma armsate peale. Ma lähtun motost, et ükski lahke inimene ei ole kunagi vaene. Raske on muidugi võõrastele selgitada, et mu pojad on mu blogi üle ilmatuma uhked ja selles vallas mu kõige suuremad cheerleaderid. Varem, kui lasin negatiivsel kriitikal end niivõrd mõjutada, et lõpetasin blogimise, olid nemad mu kõrval ütlemas, et saatku ma need teised sinnasamusesse. Ja teate miks? Sest see teeb mind õnnelikuks! Kui lapsed sellest aru saavad, siis miks ei saa täiskasvanud?
Niisiis, mul peaks olema häbi asjade pärast, mis mind õnnelikuks teevad. Aga mul pole. Sest õnn on võimsam emotsioon, kui häbi.
# Pärast postituse avaldamist saadeti mulle info uute, 2019 aasta, Volvo mudelite kohta, mis pidid kõik olema saadaval kas bensiinimootoriga mahehübriidi, pistikuhübriidi või täiselektrilisena.
Volvo S60
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Näiteks loodus. Mul on looduse ees häbi. Et ma pole kuigi kokkuhoidlik. Sõidan autoga. Iga päev. Ja isegi mitte hübriidiga (kahjuks ei tee Volvo veel hübriid-sedaane, Lexus juba teeb, aga need minu hinnaklassist veidi väljas. Yes, I've checked.#), vaid selle kõige jubedama saatana kütusega.
 |
| Palun vabandust, emake Maa. |
Lisaks, ma ostan pakendatud toiduaineid, mitte ei käi oma karbiga turu pealt mahehakkliha ja maisihelbeid ostmas. Jube suur patt on ka plastikkotid, millega ma oma pakendatud kauba koju toon. Vahel, tõsi küll, ostan ka paberkotte, aga ilmselt mitte piisavalt.
Veel tarbin ma elektrit. Korralikult. Okei, mul on enamasti LED pirnid, aga mitte igal pool. Pluss, ma kasutan tolmuimejat, pesumasinat ja kuivatit. Kohe, kui ma köögis olen remondi teinud, siis lisandub sinna ka nõudepesumasin. Seega veest ei hakka ma parem rääkimagi.
 |
| Jõed kuivavad, sest mina priiskan. |
Kasutan kodukeemiat. Mitte mingit ökot. Mina ei usu seda, et mingite pähklitega saan oma pesu puhtaks. Vahel mõni mahekeemia hiilib salamisi mu koju ja siis ma vihastan surmani, kui see mitte mõhkugi puhtaks ei tee. Milleks raisata raha ja energiat selle jama peale, kui see tulemust ei anna?
Veel ostan ma raamatuid. Mitte ei loe e-lugerist. Jälle. Metsad võetakse lagedaks, sest mul on mingi iganenud kiiks raamatuid füüsiliselt käes hoida ja mis veel hullem, neid lausa kodus riiulitele ladustada. Oleks ma siis vähemalt niigi säästlik, et käiks raamatukogus. Aga ei, võimalusel ma väldin seda. Sest mulle ei meeldi.
 |
| Kõik need puud, mis minu pärast on maha raiutud. |
Raha ma ka ei säästa. Oi, ma olen selle pärast ikka möliseda saanud! Nii piinlik!
Ma ei hakka sellest üldse rääkimagi, kui häbi on ülepea blogi pidada, piinlikkuse tipp. Sest, kas mul oma laste ees siis häbi pole? Ja neil minu pärast?
Ühesõnaga, kogu aeg on kõige pärast kohutavalt häbi.
Ja teate, mida ma selle vastu teen? Mitte muffigi. Sest kuidas peaks elama, et ei oleks häbi? Kas see on üldse võimalik? Ma ei räägi endast, ma üleüldiselt arutan. Need, kes toimivad nullkulu järgi. Kas neil siis kunagi häbi pole? Ja kas nad on sada protsenti oma eluga rahul? Sest ma teen neid asju, mille pärast mul peaks ja vahel veidi on ka häbi, ikka edasi, sest nii piinlik, kui see ka pole, need teevad mind õnnelikuks.
 |
| "Keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on õhupall!" ütles Puhh. |
Ma ei suuda välja mõelda nauditavamat asja, kui sõita läbi öise linna ja kuulata autokõlaritest oma lemmikmuusikat ning täiest kõrist kaasa röökida. Mind teeb rõõmsaks, kui mu lapsed saavad süüa kaneelimaitselisi krõbinaid ja leiavad pakist mingi mõttetu mänguasja, mis peagi teiste samasuguste juurde visatakse. Mu südant ning meelt täidab tohutu rõõm, kui mu kodu on puhas ning valge. Ma mitte ainult pole selle üle õnnelik, vaid isegi üsna uhke. Minu meelest kodu ei ole päris kodu, kui seal puuduvad raamatud. Isegi siis, kui ma neid alati lugeda ei jõua. Aga kui mul on see hetk ja ma võtan riiulist oma "Tõde ja õiguse", siis tunnen, et kõik saab korda. Ma naudin seda, et saan raha kulutada oma armsate peale. Ma lähtun motost, et ükski lahke inimene ei ole kunagi vaene. Raske on muidugi võõrastele selgitada, et mu pojad on mu blogi üle ilmatuma uhked ja selles vallas mu kõige suuremad cheerleaderid. Varem, kui lasin negatiivsel kriitikal end niivõrd mõjutada, et lõpetasin blogimise, olid nemad mu kõrval ütlemas, et saatku ma need teised sinnasamusesse. Ja teate miks? Sest see teeb mind õnnelikuks! Kui lapsed sellest aru saavad, siis miks ei saa täiskasvanud?
Niisiis, mul peaks olema häbi asjade pärast, mis mind õnnelikuks teevad. Aga mul pole. Sest õnn on võimsam emotsioon, kui häbi.
# Pärast postituse avaldamist saadeti mulle info uute, 2019 aasta, Volvo mudelite kohta, mis pidid kõik olema saadaval kas bensiinimootoriga mahehübriidi, pistikuhübriidi või täiselektrilisena.
Volvo S60
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar