"Katariina I"

Nagu põgusalt mainitud sai, siis reedel käisime sõbrannaga Estonias balletti vaatamas. Katariina I. See oli minul elus täpselt teine kord balletti vaadata.

Esimene kord vaatasin Jevgeni Oneginit. Tookord kartsin, et kuidas ma üldse pihta saan, mis laval toimub, kui keegi midagi ei räägi ega laula. Suurepäraselt sain. Üleval jooksis ka selgitav tekst, aga ma ei jõudnud seda eriti jälgida - olin lummatud laval toimuvast.

Seegi kord pelgasin, et kuidas ma ikka mõistan. Mina, mina olen ju sõnade inimene. Ma olen kunagi isegi öelnud, et kui ma saaksin valida, siis ma pigem jääksin pimedaks, kui kurdiks, nii väga armastan ma sõnade kuulmist. Ning taas tajusin ma, kui võimas on kehakeel. Ilma ühegi sõnata, oli kõik niigi selge. Tants, muusika, ilmed - sellest piisas, et anda edasi ühe tagasihoidliku tütarlapse keerulist elukäiku Venemaa tsaarinnaks.

Mulle väga meeldis. Ei olnud kordagi igav ja ma ei mõelnud, et millal see ometi läbi saab. Vastupidi, lõpp saabus ootamatult kiiresti. Kõike oli just parasjagu. Oli ilus, haarav ning meeldejääv. Julgen kõigile soovitada, ka neile, kes muidu väga balletti ei austa. Juba ajalooga tutvumise pärast oli huvitav.

Kui nüüd vinguda, sest kuidas muidu, siis ilmselt oli viga teise rea piletid võtta. Esiteks - põrand. See nimelt kriuksus. Mis tähendas, et minu mõtted läksid jalutama. Mul tuli meelde, et kusagil saates öeldi, et kriuksuvat põrandat ei saagi kuidagi parandada vaid tuleb üles võtta ja uus põrand paigaldada. Ja siis ma mõtlesin, et nad ei saa ju Estonias lavalaudu vahetada, kuna see on nii mahukas projekt ja kus siis kõik need tantsijad esineksid? Ja siis mul tuli meelde, et mul ka esikus põrand kriuksub. Ja huvitav, kui palju läheks uue põranda paigaldamine maksma ja kui kaua see aega võtaks ja kuhu ma nii kauaks peaksin oma pesakonnaga kolima? Ja kui juba põrand vahetada, siis kindlasti ka siseuksed ja välisuks. Ja, oota, kas ma kodu võtmed üldse võtsin kaasa? Ja kuhu ma autovõtmed  pistsin? Ja kuhu ma üldse auto täpselt parkisin? Ja kus on parkimiskaart? Ja kui palju mul tuleb parkimise eest lõpuks maksta? Ühesõnaga, olmeprobleemid.

Teine asi, mis oli veel hullem, kui põranda kriuksumine, oli Peeter Esimene. Nimelt see tantsija siis. Ma ei tea kuidas seda öelda, ilma et ma kõlaksin viimase mölakana, seega ma lihtsalt ütlen ja teie arvake siis ise mida arvata tahate. Ta oli kole nagu öö. Ei, teate, ma võtan tagasi, öö võib väga ilus olla, aga see tüüp ei olnud. Pikk, kondine ja siis veel need vurrud. Ja te ju teate, et mulle on tegelikult vurrud väga mokka mööda, aga vot teda ei päästnud isegi need. Kui midagi, siis need hoopis rõhutasid tema inetust. Palun vabandust, kui ma kedagi solvan, aga siiralt, ei olnud üldse minu maitse. Mitte ilmetu, mitte tavaline, vaid lauskole. Jah, ta tantsis väga hästi ja näitles hästi, aga ma ei suutnud talle kaasa elada, sest ma olen pinnapealne inimene ja välimus on mulle oluline. Võibolla on ta väga hea iseloomuga? Lahke, alandlik, empaatiline - täiesti võimalik, aga see tema lõust, see rikkus elamust. Kui ma oleks kaugemal istunud ja poleks hiljuti läbinud silma laseroperatsiooni, siis oleks kõik vinks-vonks olnud. Oleksin rahuliku südamega keskendunud piruettidele ja hüpetele. Mitte pisiasjadele. Nagu nägu.

Pahandage minuga kui soovite. Mirtel Pohla ka hirmsasti solvus, et teda näitlejana ei hinnatud vaid hinnati muud, temast sõltumatut, atribuutikat. No ja mina teen nüüd sama. Ei hinda sisu vaid otsustan kaane järgi. Ja osa minust soovib, et mul oleks selle pärast piinlik. Aga mul pole.

Ja kõigest hoolimata, mulle ikkagi hirmsasti meeldis. Õnneks peaosatäitja oli vapustavalt kaunis ja tantsis ka võrratult hästi.

*Muide, see kutt, kes kavalehe pildil, on minu meelest täitsa okeika. Kahju, et tema ei esinenud. Niimoodi elasin ma hoopis rohkem kaasa sellele vennale, kellelt Peeter Esimene Katariina üle lõi.