Käisin mõni aeg tagasi õe õhutusel kergemas trennis. Minu jaoks kergemas. Trenn ise juba kestis mingid närused 45 minutit. Teate, ma ei saa soojakski selle aja sees. Aga see selleks. Et siis trenni eesmärk on tõsta ja suurendada. Teadagi mida.
Õige kah. Enamik ju istub oma neidsamuseid kaheksa tundi töö juures laiaks ja siis tööle sõites tund aega lamedamaks, õhtul teleka ees passides plässimaks jne. Ongi vaja sellele veidi eluvaimu sissepuhuda, muidu pole teksade tagataskutesse midagi suruda ja need siis õnnetult tuule käes laperdavad. Vot, kui viigipükse kanda, siis ongi parem leppida meie tagasihoidlike Ida-Euroopa istmikega. Liiga suur kannikas paistab viikarites kuidagi eriliselt groteskne välja.
Kuigi mitte meestel. Meestel on viigipüksid alati kenad vaadata, sõltumata tagumendist. Isegi kenam, kui seda rohkem on. Silm kohe libiseb sinna ja puhkab. Tellib baarist paar Margaritat ja naudib vaadet.
Üldse, ma ei saa aru sellest, et kuidas juba sada aastat on naistele valmistatud triiksärke ja viigipükse, pintsakuid ning bleisereid ja nad ikka ei oska neid teha nii, et need kaunistaksid naise keha. Ikka nood kisuvad kusagilt või on lontis. Minul, kui keskmisest suurema torso omanikuna, on täiesti võimatu leida triiksärki, mis ei paljastaks rohkem, kui ma ise olen otsustanud. Suure hädaga leiad sellise, mis istub ilusti. Siis hakkad riietuskabiinis võimlema, et näha, kas ka kummardades või sirutades, nööbid ikka püsivad kinni. Või ei tõuseks paigast. Vahel oled lihtsalt õnnelik, kui juba hingata saad, ilma, et kõik kolleegid su pesukollektsiooniga peaksid lähemalt tutvuma.
Ja kui jutt juba pesu peale läks, siis räägiks ka nendest pesurantidest uuesti. Kuidas on võimalik, et meestel ei ole iialgi näha pesurante? Lihtsalt kuidas? Mul paistavad randid isegi läbi teksade. Kui mõni riideese vähegi keha kallistab, siis on kõik õmblused kohe näha. Kõik. Viimane kui üks. Ja see pole ainult minu probleem. Ma näen teistel naistel ka stringirante ja sukkpükste ääri. Ja meestel mitte iialgi. Trust me, I've looked!
Lähtudes eeldusest, et meeste ja naiste riideid valmistatakse samast kangast, vastavalt kummagi soo füsioloogilistele eripäradele, siis kuidas on võimalik, et need asjad nii erinevalt seljas istuvad? Mees peab ikka ise teadlikult pingutama, et riietus tema seljas veider või silmiriivav paistaks. Naistel vastupidi. Sellepärast naised panevadki põhirõhu aksessuaaridele - kotid, kingad, ehted - neid ei saa valesti kanda ja need istuvad alati hästi.
Või kuidas teie leiate hästiistuvaid riideid? Kust? Millise koostisosaga kangas peab olema, et rõivad oleksid ilusad, samas mugavad? Ja kas teie ka tunnete, et enamik rõivaid on valmistatud täiesti vormitutele inimestele, kellel pole ei kurvi ega taljet? Ja kui sul juhtub olema eelmainitu, siis pead ise kandma vormituid riideid, et ennast üldse liigutada saaks. Kas see on mingi varjatud vandenõu, et naised annaksid endale aru, kes tegelikult seda maailma valitsevad?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Õige kah. Enamik ju istub oma neidsamuseid kaheksa tundi töö juures laiaks ja siis tööle sõites tund aega lamedamaks, õhtul teleka ees passides plässimaks jne. Ongi vaja sellele veidi eluvaimu sissepuhuda, muidu pole teksade tagataskutesse midagi suruda ja need siis õnnetult tuule käes laperdavad. Vot, kui viigipükse kanda, siis ongi parem leppida meie tagasihoidlike Ida-Euroopa istmikega. Liiga suur kannikas paistab viikarites kuidagi eriliselt groteskne välja.
Kuigi mitte meestel. Meestel on viigipüksid alati kenad vaadata, sõltumata tagumendist. Isegi kenam, kui seda rohkem on. Silm kohe libiseb sinna ja puhkab. Tellib baarist paar Margaritat ja naudib vaadet.
Üldse, ma ei saa aru sellest, et kuidas juba sada aastat on naistele valmistatud triiksärke ja viigipükse, pintsakuid ning bleisereid ja nad ikka ei oska neid teha nii, et need kaunistaksid naise keha. Ikka nood kisuvad kusagilt või on lontis. Minul, kui keskmisest suurema torso omanikuna, on täiesti võimatu leida triiksärki, mis ei paljastaks rohkem, kui ma ise olen otsustanud. Suure hädaga leiad sellise, mis istub ilusti. Siis hakkad riietuskabiinis võimlema, et näha, kas ka kummardades või sirutades, nööbid ikka püsivad kinni. Või ei tõuseks paigast. Vahel oled lihtsalt õnnelik, kui juba hingata saad, ilma, et kõik kolleegid su pesukollektsiooniga peaksid lähemalt tutvuma.
Ja kui jutt juba pesu peale läks, siis räägiks ka nendest pesurantidest uuesti. Kuidas on võimalik, et meestel ei ole iialgi näha pesurante? Lihtsalt kuidas? Mul paistavad randid isegi läbi teksade. Kui mõni riideese vähegi keha kallistab, siis on kõik õmblused kohe näha. Kõik. Viimane kui üks. Ja see pole ainult minu probleem. Ma näen teistel naistel ka stringirante ja sukkpükste ääri. Ja meestel mitte iialgi. Trust me, I've looked!
Lähtudes eeldusest, et meeste ja naiste riideid valmistatakse samast kangast, vastavalt kummagi soo füsioloogilistele eripäradele, siis kuidas on võimalik, et need asjad nii erinevalt seljas istuvad? Mees peab ikka ise teadlikult pingutama, et riietus tema seljas veider või silmiriivav paistaks. Naistel vastupidi. Sellepärast naised panevadki põhirõhu aksessuaaridele - kotid, kingad, ehted - neid ei saa valesti kanda ja need istuvad alati hästi.
Või kuidas teie leiate hästiistuvaid riideid? Kust? Millise koostisosaga kangas peab olema, et rõivad oleksid ilusad, samas mugavad? Ja kas teie ka tunnete, et enamik rõivaid on valmistatud täiesti vormitutele inimestele, kellel pole ei kurvi ega taljet? Ja kui sul juhtub olema eelmainitu, siis pead ise kandma vormituid riideid, et ennast üldse liigutada saaks. Kas see on mingi varjatud vandenõu, et naised annaksid endale aru, kes tegelikult seda maailma valitsevad?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar