Sidur, pidur, pidur

Käisin kinos. Vaatasin filmi. Mõtlesin, et kirjutan sellest. Kirjutan mõtetest, mis tekkisid filmi vaadates. Ja siis mõtlesin, et ma ei saa seda kirjutada. Sest, sellest võiks välja lugeda, et ma kiidan selle filmi heaks. Annan "Tätte garantii". Aga see pole nii. Mind häirisid liiga paljud asjad selles filmis ja ma tunnen, et ma pigem ei oleks seda vaadanud. Niisiis, ma ei kirjuta. Et mu õrna südametunnistusega lugejaid mitte solvata.

Loen praegu raamatut. Sa pühade müristus kui hea raamat! Ja jälle, ma ei saa sellest kirjutada. Sest, teema on tundlik ja häiriks lugejaid. Mitte kõiki, aga teatud ringkonda.

Tee, mida mööda kõnnin, ei ole alati sirgjooneline. See viib mind siia ja sinna. 
Vahel ma eksin natuke, aga oluline on see, kuhu see tee mind lõpuks viib.

Niisiis, ma filtreerin. Nuputan. Analüüsin. Otsustan. Ja vaikin.

Ja siis ma mõtlesin, et mis see blogi point on, kui ma pean nii palju mõtteid avaldamata jätma? Mõtteid, mida ma tegelikult avaldaksin, sest ma isiklikult ei leia, et neil midagi väga viga oleks. Aga teades seda, kuidas osad võivad reageerida ja et mul hiljem tuleb selle kohta aru anda, siis mul on lihtsam mitte midagi kirjutada. Või siis peaksin kirjutama mõistujuttu. Nii, et kõik saavad lugeda ja igaüks loeb sealt siis oma tõe välja. Vastavalt puslede kokkupanemisoskuse tasemele.

Blogi on virtuaalpäevik. See ei ole Eesti Ekspress ega Päevaleht. Ma ju kirjutan oma päevikusse mõtteid ning sündmusi, mis on jätnud minu ellu märgi maha. Kõik märgid ei ole ilusad, positiivsed ja roosamummulised. Osad märgid on rõvedad, haisvad ja valusad. Aga need on MINU märgid. Ja need on  osa minu kujunemisloost. Kas ma pean siis need märgid maha vaikima, puhtalt sellepärast, et need pole ilusad ja kaminasimsile ei passi panna?

Teised blogijad on kirjutanud blogija vastutusest. Ja ma olen nõus. Me vastutame oma sõnade eest. Sellepärast olen ma otsustanud mõned asjad maha vaikida ja enda teada jätta. Jagada neid vaid väljavalitud vähestele. Aga seespidiselt ma tunnen, et valetan. Petan. Petan esiteks lugejaid, kellel võib jääda minust idealiseeritud mulje. Mis veel halvem, ma valetan iseendale. Ütlen, et ma olen parem, kui ma tegelikult olen. Elan kaksikelu. Ja see sööb mind seespidiselt.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Kommentaarid

  1. 1. Boooring!
    /haigutab laialt/

    2. Ei ole üldse viisakas sajaga põnevust kütta ja siis järsult kässarit tõmmata :)
    /noogutab kaasa. Mõistab. Teeb ise ka samamoodi/

    3. Kui see film, millele just äsja vihjasid, on "Colette", siis arvesta seda, et Mael on väegagi elav kujutlusvõime ja tal läks nüüd fantaasia täiega lendama :) Polegi vaja suurt enam lisada, ta mõtleb ise kõik puuduva välja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa loed mind nagu avatud raamatut 😁. Ja ma püüan edaspidi lihtsalt esimese käiguga vaikselt mäkke tõusta. Kannatlikkust vaja, et keerulisemad kurvid üle elada ja siis jälle sajaga gaasi 😉.

      Kustuta

Postita kommentaar