Suukorv

Puudutasin hiljuti teemat, et osadest asjadest ei julge enam blogis kirjutada, sest muidu arvatakse minust ei tea mida. Lisaks tunnen, et lastest pigem ei kirjutaks. Ja sõpradest/sõbrannadest. Sugulastest nagu ka väga ei tahaks, suurem osa on niigi juba salaja pahased. Ka naabrid võiks mängust välja jätta. Töökaaslastest rääkimata.

No ja siis tekibki küsimus, et millest ma siis üldse saan kirjutada? Sest ma olen inimeste inimene ja inimsuhted pakuvad mulle kõige rohkem põnevust. Analüüsida neid, mõtiskleda nende üle, imestada, kaasa noogutada.

Sest ma võin teatud piirini kirjutada ainult asjadest või enda äpardustest. Mida ma ju teengi. Enda meelest. Ei ole ju nii, et ma ise olen kõigist üle Printsess Eksimatu ja siis sealt kõrgelt troonilt irvitan teiste lihtsurelike üle.

Muidugi on mul blogimaailmas olemas head eeskujud, kes oma kirjutisi hoiavad nimelt hästi neutraalsetena. Ainult riivamisi mainivad oma peret ja muid loomi. Ma ei tea, kas ma nii oskaks või isegi tahaks. Siis oleks see ju kellegi teise blogi, mitte minu oma.

Kas piisab sellest, kui ma vahetan asjaosaliste nimed ära, nii et ainult inimene ise saab aru, kellest jutt? Või on see ikkagi liig?

Tahaks mängida, aga natuke kardan.

Mul on hetkel mitu postitust ootel, mida ma ei julge avalikustada. Pelgan reaktsiooni. Sest kuigi minu eesmärk pole kedagi kritiseerida või hukka mõista, siis kardan, et teised seda nii ei näe. Ma võin ju naiivselt mõelda, et kui ma võtan jutuks oma eksi, siis ega pooled mu lugejaist ei teagi, kes ta päriselus on. Äkki on kolleeg, või naaber, või klient. Loomulikult saab selle kõik välja uurida, aga olgem ausad, kes see viitsib? Või näiteks, kui ma kirjutan oma naabrist, siis mina tean, et ma temast kirjutan ja tema teab, heal juhul teab ka kolmas naaber. Aga näiteks naabri tulevane tööandja ei saa teda googeldades never ever teada, et ta aktiivselt minu blogis üles astub ja endal margi täis teeb. Ja pojad. Okei, meil on sama perenimi. Noh, juhtub, et tulevane sõbratar satub juhuslikult mu lugusid lugema ja siis avastab, et näe tema silmarõõmu pildid siin. Kas see on tõesti maailma lõpp?

Muidugi ma pole õige hindaja. Minuga pole juhtunud, et ma pahaaimamatult loen midagi ja avastan, et kuule, see olen ju mina! Või noh, okei, olen paar korda lugenud endast ja pigem oli meeldiv üllatus. Samas, need read ei olnud pahatahtlikud ega solvavad. Kui oleks olnud, äkki ma siis oskaksin kõikidele neile, kes mu blogis on rolli etendanud, paremini kaasa tunda.

Ausalt, ma olen ohutu.

Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks, mul on väikestviisi kriis. Ma tahan kirjutada, aga ma ei taha teha haiget. Isegi mitte kogemata. Ma hea meelega kirjutaks ainult toredaid ja lõbusaid lugusid inimestest, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Aga vahel nad teevad mulle haiget ja panavad mind kukalt kratsima. Noh, ja siis ma hirmsasti tahaks seda arutada ja lahata. Läbi enda prisma, mitte nende arvelt. Ja ma tõesti parima meelega kirjutaksin ainult enda ebaõnnestumistest ja veidratest juhtumistest, aga vahel juhtub, et ma teen midagi hästi ka. Noh, ja siis ma tahan sellega veidi uhkustada, et te ei arvaks, et ma mingi meeleheitel tuustine blogija olen.

Seega, ma olen seda kaalunud ja jõudnud otsuseni, et mu blogi on päeva lõpuks ikkagi minu maandamise koht. Ja ma tahan kirjutada asjadest, millest ma tahan kirjutada, nii nagu ma nendest kirjutada tahan. Ma olen inimeste inimene ja ma tõesti, siiralt, armastan inimesi. Isegi siis, kui nad käituvad tobedalt või kummaliselt. See, kui te leiate end minu lugudest, ei tähenda tingimata, et ma teie peale viha pean või teist halvasti mõtleks. Ma lihtsalt peegeldan oma tundeid. Niisiis, ma vabandan igaks juhuks ette kõigi oma sõprade, sõbrannade, õdede, vendade, poegade, tütarde, sugulaste, naabrite, ekside, kolleegide, klientide ja koostööpartnerite ees. Minu meelest olete te kõik elulahedad ja omal moel inspiratsiooni allikaks. Suur tänu teile kõigile, et olete olemas.

*Pildistas Kadri Vahtramäe