Kuna mu pojake näeb unes õudusund sellest, et tal on Spotify Premium, siis otsustasin hea emana omalt poolt teha kõik, et ta seda enam kartma ei peaks. Nimelt märkasin juba mõni aeg tagasi, et Telia pakub Spotify Family teenust ja kuna meil terve pere melomaanikuid, siis see toode on just meile.
Tean, et Telial on iseteeninduskeskkond. Kasutan seda pidevalt arvete maksmiseks ja selleks, et internetimahu kasutamisel silm peal hoida. Aga nagu paljude asjadega, mis peaksid inimeste elu lihtsamaks tegema, juhtub just risti vastupidine, siis muuks asjatamiseks ma eelistan ikkagi inimlikku kontakti. Isegi kui see tuleb läbi telefonitoru (muide, kas ikka veel öeldakse "telefonitoru"? See pole ju üldse toru moodi enam? Teab keegi?)
Igatahes helistasin siis. Kõrvalmärkusena: väga veider on kui sa helistad ja siis vastatakse: "Tere, Jekaterina! Kuidas saan teid täna aidata?" Okei, ma saan aru, et sa näed, kes helistab, aga äkki esiteks tutvustad ennast või miskit? Minu jaoks oled sa ikka võõras ju. See on umbes sama, kui ma ise klienditeenindajana olin sunnitud nimesilti kandma ja siis klient kutsus mind nimepidi. Beyond creepy!
Hää küll. Selgitasin siis, et esiteks ma sooviks seda va fämili värki tellida. Noh, kenasti juhendab ja nii. Et esiteks pean oma praeguse paketi lõpetama ja alles siis saan uue tellida. Edasi soovitas mul võtta suurema mahuga mobiilseelu pakett. Ma ei taha suuremat! Selgitab, et suuremaga ma võidan järgnevad 24 kuud tervelt 1,49€ kuus! Aga ma ei taha suuremat! Noh, aga äkki ma ikkagi tahan? Noh, tegelikult mul üks juntsu veel pole pereelu paketis. Kasutab siiani mingit kõnekaarti ja kodust WiFit, aga ühel päeval äkki hakkab ta ka mobiilset netti nõutama, siis jääb meil nagunii sellest väheseks. Pealegi, ikkagi 1,49 eurot võitu iga kuu. Fain, teeme ära.
Edasi soovitab neiu mul luua iseteeninduses salasõna, et siis ta saab minu eest igasuguseid asju teha, kui mul mingil põhjusel jälle see netikeskkond tõrgub. Ma ei taha! Ausalt, milleks? Mul juba on igasugused PINkoodid ja salasõnad ja kasutajatunnused ja paroolid, ma ei taha ühte veel. Seletan neiule, et mul pole tõesti seda salasõna vaja. Tütarlaps veenab mind, et ikka on ja pealegi, see pole ju raske. Näiteks tema pani oma hüüdnime, et ma võiks ju ka. Aga mul on elu jooksul igasuguseid hüüdnimesid olnud. Kallis, tütreke, kiisuke, emme - milline neist? Enamik ütleb mulle ikka Jekaterina, muidu ma keeldun reageerimast. Seega hüüdnimi ongi mu nimi. Noh, aga äkki lemmiklooma nimi. Mul on kodus akvaarium. Kaladele ei panda hüüdnimesid. "Aga miks mitte?" küsib hääl teisel pool toru. Kalale hüüdnimi?!? Mida veel! Hea küll, milleks asja keeruliseks ajada. Panin nime, mida ma iial ei unusta. Teate küll - emasüda. Öeldi, et nii tubli! (Tundsin ennast nagu koolieelik, kes on ise esimest korda sokid õigetpidi jalga tõmmanud.)
Siis me ragistasime koos veel netimahtude piiramisega, et jubinad ei kasutaks kogu mahtu ära ja mina siis kuu lõpus nutan Volliga suure maantee ääres ja ei tea kummale poole sõita, et ikka koju saada, sest see vana veis ei võta jalgu alla ilma netita. Tegelesime veel koduse internetivõrguga ja soovitati parooli muuta. Ütlesin, et teate, mul nende paroolide meeldejätmisega halvasti. Alles see oli, kui ma ei suutnud oma PIN koodi meelde tuletada, sest mu kõrval iseteeninduskassas üks ilus mees asjatas. Et, las olla see kõige tavalisem. Praegu pole poisid veel täiskasvanutele mõeldud filmide tellimisega vahele jäänud ja pole nagu tungivat vajadust. Siis ma sain veel kiita, et olen oma lapsi hästi kasvatanud.
Lõpuks sai kõik valmis ja neiu tänas mind toreda vestluse eest ning soovis imeilusat päeva jätku. Tegelikult oli ta ikka väga armas. Nii kannatlik ühe tõrksa taltsutamisega. Ja ma sain kohe päriselt targemaks ka. Noh, mis puudutab kodust WiFi-võrku, ruuterit ja muud. Ütleme nii, et esmasündinu võib IT-d õppida küll tähtsas instituudis, aga mul on omad allikad.
Igatahes helistasin siis. Kõrvalmärkusena: väga veider on kui sa helistad ja siis vastatakse: "Tere, Jekaterina! Kuidas saan teid täna aidata?" Okei, ma saan aru, et sa näed, kes helistab, aga äkki esiteks tutvustad ennast või miskit? Minu jaoks oled sa ikka võõras ju. See on umbes sama, kui ma ise klienditeenindajana olin sunnitud nimesilti kandma ja siis klient kutsus mind nimepidi. Beyond creepy!
Hää küll. Selgitasin siis, et esiteks ma sooviks seda va fämili värki tellida. Noh, kenasti juhendab ja nii. Et esiteks pean oma praeguse paketi lõpetama ja alles siis saan uue tellida. Edasi soovitas mul võtta suurema mahuga mobiilseelu pakett. Ma ei taha suuremat! Selgitab, et suuremaga ma võidan järgnevad 24 kuud tervelt 1,49€ kuus! Aga ma ei taha suuremat! Noh, aga äkki ma ikkagi tahan? Noh, tegelikult mul üks juntsu veel pole pereelu paketis. Kasutab siiani mingit kõnekaarti ja kodust WiFit, aga ühel päeval äkki hakkab ta ka mobiilset netti nõutama, siis jääb meil nagunii sellest väheseks. Pealegi, ikkagi 1,49 eurot võitu iga kuu. Fain, teeme ära.
Edasi soovitab neiu mul luua iseteeninduses salasõna, et siis ta saab minu eest igasuguseid asju teha, kui mul mingil põhjusel jälle see netikeskkond tõrgub. Ma ei taha! Ausalt, milleks? Mul juba on igasugused PINkoodid ja salasõnad ja kasutajatunnused ja paroolid, ma ei taha ühte veel. Seletan neiule, et mul pole tõesti seda salasõna vaja. Tütarlaps veenab mind, et ikka on ja pealegi, see pole ju raske. Näiteks tema pani oma hüüdnime, et ma võiks ju ka. Aga mul on elu jooksul igasuguseid hüüdnimesid olnud. Kallis, tütreke, kiisuke, emme - milline neist? Enamik ütleb mulle ikka Jekaterina, muidu ma keeldun reageerimast. Seega hüüdnimi ongi mu nimi. Noh, aga äkki lemmiklooma nimi. Mul on kodus akvaarium. Kaladele ei panda hüüdnimesid. "Aga miks mitte?" küsib hääl teisel pool toru. Kalale hüüdnimi?!? Mida veel! Hea küll, milleks asja keeruliseks ajada. Panin nime, mida ma iial ei unusta. Teate küll - emasüda. Öeldi, et nii tubli! (Tundsin ennast nagu koolieelik, kes on ise esimest korda sokid õigetpidi jalga tõmmanud.)
 |
| Pontu, Pontu, tule siia! |
Siis me ragistasime koos veel netimahtude piiramisega, et jubinad ei kasutaks kogu mahtu ära ja mina siis kuu lõpus nutan Volliga suure maantee ääres ja ei tea kummale poole sõita, et ikka koju saada, sest see vana veis ei võta jalgu alla ilma netita. Tegelesime veel koduse internetivõrguga ja soovitati parooli muuta. Ütlesin, et teate, mul nende paroolide meeldejätmisega halvasti. Alles see oli, kui ma ei suutnud oma PIN koodi meelde tuletada, sest mu kõrval iseteeninduskassas üks ilus mees asjatas. Et, las olla see kõige tavalisem. Praegu pole poisid veel täiskasvanutele mõeldud filmide tellimisega vahele jäänud ja pole nagu tungivat vajadust. Siis ma sain veel kiita, et olen oma lapsi hästi kasvatanud.
Lõpuks sai kõik valmis ja neiu tänas mind toreda vestluse eest ning soovis imeilusat päeva jätku. Tegelikult oli ta ikka väga armas. Nii kannatlik ühe tõrksa taltsutamisega. Ja ma sain kohe päriselt targemaks ka. Noh, mis puudutab kodust WiFi-võrku, ruuterit ja muud. Ütleme nii, et esmasündinu võib IT-d õppida küll tähtsas instituudis, aga mul on omad allikad.
Kommentaarid
Postita kommentaar