"Vennas"
Tõnu Õnnepalu
Eesti Draamateater
Pääru Oja, Indrek Sammul ja Kaja Mihkelson
Midagi nii head ei kartnud ma oma elus enam näha. Ma pole nii lummatud ühest lavastusest juba aastaid, võibolla isegi aastakümneid, olnud. Ta haaras mind enda embusesse ja hoidis mind nii kõvasti, et ma unustasin kõik muu. Ma oleks nagu uue hingamise saanud. Uue elu mõtte.
Loomulikult köitis mind tegevuspaik - Hiiumaa. Küll pisut teine kant (Kõpu), aga ei maksa ju hulluks minna. Teiseks, oli üheks peaosaliseks Mamma (pärisnimega Madli) ja see nimi on mulle nii kallis. Kutsuti ju Vilmatki Mammaks. Aga kõige rohkem kütkestas mina Pääru näitlejatöö.
Või nii ma ennast veenan. On täiesti reaalne, et tegelikult hüpnotiseeris mind hoopis tema nägu. Sest teate sõbrad, see nägu oli nii valusalt sarnane ühele teisele näole, mida ma olen õppinud armastama. Tervelt kolm tundi vaatas mulle lavalt vastu Nipernaadi. Kurrud ja vaod, otsmik ning pilk. Isegi see tema karune lõug. Kuna istusin teises reas, siis oli kõik nii hästi näha. Aegajalt mulle tundus, nagu vaataks ta mulle otse silma ja esitaks oma teksti ainuüksi mulle. Nagu kedagi teist ei olekski seal. Nagu vaid meie kaks istuks ja vestleks. Isegi praegu, sellest kirjutades, tulevad mulle külmavärinad peale.
Loomulikult oli ka lugu ise intensiivne. Katab perioodi 1919 kuni 1941. Ühelt poolt vend, kes jäi kodumaale ja teisalt veli, kes läks Ameerikasse paremat elu otsima. Ja nii nad siis suhtlevad omavahel. Jutustavad kumbki oma lugu. Erinevad ja ometi nii sarnased. Sarnased lugudele, mida siinmail on enne ja hiljemgi kuuldud ning jutustatud. Eestis ei ole elu kunagi kerge olnud. Maa pole meil viljakas, vaid liivane ning kivine. Inimesed on puhuti kadedad ja õelad. Kõik mis sul on, tuleb raskelt, aga ilma sellest jääda on oi kui lihtne. Ikka näib, et elu mujal on parem. Apelsinid magusamad, rohi rohelisem ja naised kaunimad. Ainult, et seal kaugel, seal on omad raskused. Ja pealegi, see pole ikkagi kodu.
See ei olnud komöödia, aga ta oli naljakas. Ta ei olnud ka draama, aga ta oli kurb. Ta võlus oma eheduses. Sest see on päris lugu. Päris inimeste kogetu. Ja sellised on minu arvamust mööda need kõikse paremad.
Veel üks tilluke nüanss, mis muutis kõik terviklikuks, oli keel. See armas, oma, hiiumurre. Nii suur igatus tekkis saare järele. Nii tohutu suur…
"Palju tuhat tervisi ja heasid soove!"
*Foto Eesti Draamateatri kodulehelt
Tõnu Õnnepalu
Eesti Draamateater
Pääru Oja, Indrek Sammul ja Kaja Mihkelson
Midagi nii head ei kartnud ma oma elus enam näha. Ma pole nii lummatud ühest lavastusest juba aastaid, võibolla isegi aastakümneid, olnud. Ta haaras mind enda embusesse ja hoidis mind nii kõvasti, et ma unustasin kõik muu. Ma oleks nagu uue hingamise saanud. Uue elu mõtte.
Loomulikult köitis mind tegevuspaik - Hiiumaa. Küll pisut teine kant (Kõpu), aga ei maksa ju hulluks minna. Teiseks, oli üheks peaosaliseks Mamma (pärisnimega Madli) ja see nimi on mulle nii kallis. Kutsuti ju Vilmatki Mammaks. Aga kõige rohkem kütkestas mina Pääru näitlejatöö.
Või nii ma ennast veenan. On täiesti reaalne, et tegelikult hüpnotiseeris mind hoopis tema nägu. Sest teate sõbrad, see nägu oli nii valusalt sarnane ühele teisele näole, mida ma olen õppinud armastama. Tervelt kolm tundi vaatas mulle lavalt vastu Nipernaadi. Kurrud ja vaod, otsmik ning pilk. Isegi see tema karune lõug. Kuna istusin teises reas, siis oli kõik nii hästi näha. Aegajalt mulle tundus, nagu vaataks ta mulle otse silma ja esitaks oma teksti ainuüksi mulle. Nagu kedagi teist ei olekski seal. Nagu vaid meie kaks istuks ja vestleks. Isegi praegu, sellest kirjutades, tulevad mulle külmavärinad peale.
Loomulikult oli ka lugu ise intensiivne. Katab perioodi 1919 kuni 1941. Ühelt poolt vend, kes jäi kodumaale ja teisalt veli, kes läks Ameerikasse paremat elu otsima. Ja nii nad siis suhtlevad omavahel. Jutustavad kumbki oma lugu. Erinevad ja ometi nii sarnased. Sarnased lugudele, mida siinmail on enne ja hiljemgi kuuldud ning jutustatud. Eestis ei ole elu kunagi kerge olnud. Maa pole meil viljakas, vaid liivane ning kivine. Inimesed on puhuti kadedad ja õelad. Kõik mis sul on, tuleb raskelt, aga ilma sellest jääda on oi kui lihtne. Ikka näib, et elu mujal on parem. Apelsinid magusamad, rohi rohelisem ja naised kaunimad. Ainult, et seal kaugel, seal on omad raskused. Ja pealegi, see pole ikkagi kodu.
See ei olnud komöödia, aga ta oli naljakas. Ta ei olnud ka draama, aga ta oli kurb. Ta võlus oma eheduses. Sest see on päris lugu. Päris inimeste kogetu. Ja sellised on minu arvamust mööda need kõikse paremad.
Veel üks tilluke nüanss, mis muutis kõik terviklikuks, oli keel. See armas, oma, hiiumurre. Nii suur igatus tekkis saare järele. Nii tohutu suur…
"Palju tuhat tervisi ja heasid soove!"
*Foto Eesti Draamateatri kodulehelt
Kommentaarid
Postita kommentaar