Minu eksmehel oli kunagi koostööpartner, kes ei vastanud telefonile. Muidu küll vastas, aga kui talt oli vaja raha saada või uurida, et millal tellimus saabub, siis ta ei vastanud. Lihtsalt lasi heliseda, aga ei võtnud kõne vastu. Või kui võttis, siis ütles, et viibib välismaal ja ei saa rääkida. Tagasi ei helistanud. Millalgi hiljem helistas uue numbri pealt ja oli õige mees edasi, kuni järgmiste võlgnevuste tekkimiseni. Selline mees oli. Polegi nagu mehe nime väärt, kui minult küsida.
Kindlasti on mulgi ette tulnud olukordi elus, kus ma pigem telefonile ei vastaks. Tean juba mis sealt tuleb ja ei ole midagi tarka öelda. Siis ma ka ei vastaks. Täiesti usutav, et mõnele sellisele kõnele polegi vastanud. Okei, keegi raha pole minu käest taga ajanud, pigem mingid klaaritud/klaarimata teemad, millesse ma ei jaksa enam energiat panustada. Aga mulle meeldiks mõelda, et isegi nii olen ma vähemalt korra vastanud, öelnud oma seisukoha ja kui siis veel on provotseeritud, siis olen ignoreerinud ja bloki peale pannud. Aga no tõesti, seda on juhtunud üliiii harva.
Nii, et teatud tasandil ma saan aru. Aga minu meelest on see ikkagi kohutavalt lapsik käitumine.
Samas, mulle tundub, et väga paljud eestlased just nii äri ajavadki. Ma rõhutan siinkohal sõna ÄRI. Nagu te teate, siis kuigi ma kirjutan küll nii, nagu mul poleks töö juures iial midagi peale blogi kirjutamise ja Perekooli foorumi lugemise teha, siis see on loomulikult liialdus. Lihtsalt võrreldes eelnevate tööpostidega, on siin töötempo rahulikum. Seega, ma ikkagi teen tööd ka. Natuke. Ja minu üheks tööülesandeks on klientidega suhtlemine. Uurin, kuidas neil meie juures läheb. Kas nad on rahul ja kas meie omalt poolt saame nende olemise meeldivamaks teha. Sellised tavalised asjad.
Enamasti on kõik väga kohusetundlikud ja viisakad. Ainult paar korda on p*tsi saadetud, aga mis sellest enam. Nüüd oleme sõbrad edasi. Ja siis on need, kes kõnedele ei vasta. Saadavad sulle emaili, nõuavad tasuta teenuseid ja ähvardavad lepingu lõpetamisega. Leiad nende probleemile lahenduse ja saadad viisaka meili vastu. Tuleb vastus, et lahendus sobib, teeme ära. Edasi on vaikus. Paar päeva hiljem saadad uue meili ja uurid, et kas teeks nüüd selle tehingu ära, millest jutt ja oleks kõik jälle vinks-vonks? Vaikus. Järgmisel päevalt helistad. Kõnele ei vastata. Sellest järgmisel päeval helistab sulle tuttav maakler ja räägib, et klient oli temaga ühendust võtnud ja otsib uut üüripinda. The plot thickens. Helistad uuesti kliendile. Nüüd juba nädal aega helistatud iga päev mitu korda. Ei kippu ega kõppu. Kas see on siis nüüd tõsiselt võetav äriajamine? Nagu päriselt? Eestis? Kus kõik teavad kõiki? Kui kaugele sellise ärifilosoofiaga purjetada jõuab, ei tea?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kindlasti on mulgi ette tulnud olukordi elus, kus ma pigem telefonile ei vastaks. Tean juba mis sealt tuleb ja ei ole midagi tarka öelda. Siis ma ka ei vastaks. Täiesti usutav, et mõnele sellisele kõnele polegi vastanud. Okei, keegi raha pole minu käest taga ajanud, pigem mingid klaaritud/klaarimata teemad, millesse ma ei jaksa enam energiat panustada. Aga mulle meeldiks mõelda, et isegi nii olen ma vähemalt korra vastanud, öelnud oma seisukoha ja kui siis veel on provotseeritud, siis olen ignoreerinud ja bloki peale pannud. Aga no tõesti, seda on juhtunud üliiii harva.
Nii, et teatud tasandil ma saan aru. Aga minu meelest on see ikkagi kohutavalt lapsik käitumine.
 |
| Kui paljude akende taga peidavad end jaanalinnud? |
Samas, mulle tundub, et väga paljud eestlased just nii äri ajavadki. Ma rõhutan siinkohal sõna ÄRI. Nagu te teate, siis kuigi ma kirjutan küll nii, nagu mul poleks töö juures iial midagi peale blogi kirjutamise ja Perekooli foorumi lugemise teha, siis see on loomulikult liialdus. Lihtsalt võrreldes eelnevate tööpostidega, on siin töötempo rahulikum. Seega, ma ikkagi teen tööd ka. Natuke. Ja minu üheks tööülesandeks on klientidega suhtlemine. Uurin, kuidas neil meie juures läheb. Kas nad on rahul ja kas meie omalt poolt saame nende olemise meeldivamaks teha. Sellised tavalised asjad.
Enamasti on kõik väga kohusetundlikud ja viisakad. Ainult paar korda on p*tsi saadetud, aga mis sellest enam. Nüüd oleme sõbrad edasi. Ja siis on need, kes kõnedele ei vasta. Saadavad sulle emaili, nõuavad tasuta teenuseid ja ähvardavad lepingu lõpetamisega. Leiad nende probleemile lahenduse ja saadad viisaka meili vastu. Tuleb vastus, et lahendus sobib, teeme ära. Edasi on vaikus. Paar päeva hiljem saadad uue meili ja uurid, et kas teeks nüüd selle tehingu ära, millest jutt ja oleks kõik jälle vinks-vonks? Vaikus. Järgmisel päevalt helistad. Kõnele ei vastata. Sellest järgmisel päeval helistab sulle tuttav maakler ja räägib, et klient oli temaga ühendust võtnud ja otsib uut üüripinda. The plot thickens. Helistad uuesti kliendile. Nüüd juba nädal aega helistatud iga päev mitu korda. Ei kippu ega kõppu. Kas see on siis nüüd tõsiselt võetav äriajamine? Nagu päriselt? Eestis? Kus kõik teavad kõiki? Kui kaugele sellise ärifilosoofiaga purjetada jõuab, ei tea?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar