Luuser

Mul on üks tuttav. Päris sõbraks teda veel nimetada ei julge, kuigi kui mõni teine mulle Messengeri sama tihti kirjutab, siis teda ma kutsun küll sõbrannaks. Aga ütleme, et tuttav. Praegu veel. Pärast selle postituse ilmumist selgub, kas on sõber või muutub päris võõraks.

Igatahes, see tuttav loeb mu blogi. Ja siis ta räägib mulle, kuidas ma kõike elus valesti teen. Noh, näiteks jõutõmbeid. Ja kükki. Ja et ma ei oska tugivööd kasutada. Veel kirjutab ta mulle, et ma ei oska parkida. Ega õigeid rehve autole valida. Ja et arvaku mida ma tahan, aga ükski auto pole meessoost, ikka naised. Siis ta teatas, et minust on ääretult lühinägelik mitte investeerida. Kui ma ütlesin, et aga ma ju investeerin. Kinnisvarasse. Siis ta pahandas, et ma ei öelnud, et lastesse. Sain temalt teada, kui talumatult naiivne ma olen, et ma mobiilseid teenuseid Telia käest lunastan, sest maailmas on tuhat korda paremaid ettevõtteid, kuhu oma raskelt teenitud raha paigutada. Vahel ta ütleb, et hea teema mida arutada ja ehk ainest ka postituse jaoks. Ja kui ma siis tema mõtteteradest jutu kirjutan, siis mossitab ja ütleb, et ta ei julge enam midagi mulle öelda või saata.

Istun ja mõtlen oma elu üle järele. 

Kuidas nii läks, et ma absoluutselt mitte midagi õigesti ega hästi teha ei oska?

Mul on niigi enesehinnanguga halvasti ja siis veel riieldakse. Isegi mitte ei riielda vaid lausa noritakse. Ja ma ei saa aru miks? Hea küll, ma kirjutan ja tekib diskussioon. See on väga fun. Mulle just meeldib, kui teistel on minust erinev arvamus. Kui kõik takka kiidavad, siis on natuke nagu igav. Öeldakse ju, et vaidlustes sünnib tõde. Või ei peagi tingimata olema vaidlus, vaid arutelu, mõtete põrgatamine, vestlus. Mul enamik sõbrannasid tunnetab maailma minust sootuks teisiti ja see pole kunagi probleem. Vastupidi, see on eelis.

Samas, äkki see polegi kurjustamine? Sest naerunägusid topitakse iga lause ette ja taha. Justkui pehmendab sõnumit, või nii naljaga pooleks nöögib. Ja ega need ütlemised ju iseenesest paha pärast ka pole öeldud. Näiteks jõutõmmete teema. Tänu tema õpetussõnadele läks tehnika paremaks ja ka jõudu tuli juurde. Võibolla ta siiski ei arva, et ma olen elus igal alal totaalselt läbikukkunud? Äkki ta päriselt soovibki, et mul läheks hästi?

Ehk ma reageerin üle? Olen liiga tundlik? Sest tegemist pole lihtsalt suvalise tuttavaga. Ja nagu ma juba ütlesin, siis isegi mitte sõbraga. No kuidas sa oledki sõber kellegagi, keda peab iga nurga peal õpetama, noomima ja korrale kutsuma?

*Pildistas Tatjana Siipan