Mõned nädalad tagasi märkasin, et spordiklubisse on ilmunud uus nägu. Ütleme otse, ma poleks seda nägu üldse märganud, kui poleks olnud ühte konkreetset tegevust. No vanus on cirka 15 aastat liiga noor. Lisaks, habet ka pole. Aga noh, muidu selline 6,75 - mitte otseselt ebameeldiv. No ja jõllitab. Nahaalselt. Ühemõtteliselt. Või noh, minule näis. Loomulikult ei järgnenud sellele jõllitamisele absoluutselt mitte midagi. Nagu alati.
Teate, kui iga viiekümnes mees, kes mind eelmainitud kombel jõllitab, julgeks tulla ja ennast tutvustada, siis oleksin ma juba 34 korda lahutada jõudnud.
 |
| Sa ei tulnud siia rääkima täna, ja kui tulidki siis ainult kehakeeles. Mina ka. |
Või vähemalt olen ma siiani ennast veennud selles, et vaadatakse, kuna ma nõnna ilus. Et lausa vastupandamatu. Mõni jääb koguni hetkeks seisma ja vaatab. Ka see eelmainitu möödus must reedel, pööras ümber ja vaatas rahulikult, nagu Kumus maali. Ma ei kujuta seda endale ette, seda nägid ka teised. Käisin peeglist kontrollimas, et ega mul meik pole laiali, juuksed püsti või särk pahupidi. Ei, kõik korras. Ainuke viga oli see, et kõrvarõngad ei sobinud trennisärgiga kokku. Äkki ta seda vaataski? Või siis neid minu imelikke kulme? Sest ma saan sellest ainult üht järeldada. Nad ei jõllita mind minu ilu pärast, vaid kuna ma paistan ebardlik, või midagi. Või mida ma peaksin sellest järeldama? Sest kui ma nii vapustavalt veetlev oleks, siis ju ometi astutaks ligi ja tehtaks juttu. Ei?
Minu meelest on see jõllitamine võrdne sellega, et lähed raamatukokku ja küsid, et kas teil Hamletit on? Raamatukoguhoidja uurib arvutist järele, otsib riiulite vahelt üles, toob selle sinu kätte. Vaatad seda, uurid, silitad õrnalt ja lähed minema. Järgmisel päeval sama asi. Jälle vaatad teost, võtad korra kätte, nuusutad ja paned tagasi. Mis te arvate, kui kaua möödub enne, kui raamatukogutädi teile mõne korrakaitseorgani välja kutsub? Nädal? Kuu? Aga naisi niisama passida, on kuidagi normaalsem või?
Isiklikult mulle, ja minu viiekümnele parimale sõbrannale, näib see käitumine sündsusetu ja kriminaalne. Ja kui see pole, siis peaks olema. Lasteaias juba õpetatakse, et pole viisakas ratastoolis istuvat inimest pikalt vahtima jääda. Ja valetamine pole ka ilus. Sest mis muu see on, kui vahitakse, jäetakse mulje, et meeldid, aga tegevust ei järgne? Sulaselge vale! Pilguga öeldakse, et sa meeldid mulle ja tegudega, nääh, nii ilus sa nüüd ka pole.
Ja need on ainult mehed, kes tänaval, poes, spordiklubis, pubis või muidu avalikus kohas lasevad pilgul rändama minna. Täiesti teine tase on naabrimehed. Muidugi olen ma ise süüdi, et ma esimesel korrusel elan ja et mulle kardinad ei meeldi. Aga päriselt, võtke ennast kokku! Kunagi elas samas trepikojas üks naaber, kes igal hommikul autotuledega (tal oli ka Volvo S40) vilgutas, kui ma kohvi jõin. Õhtuti akna alt möödudes lehvitas. Poolteist aastat. Igal töönädala hommikul ja õhtul. Ja sellega kuramaaž piirdus. Lõpuks tegi ta ühele naisele tite ja kolis minema. Või siis see naaber, kes mul üks hommik autoakent jääst puhastas. Sama teema. Vahib naaglalt aknasse. Juba aastaid. Suht creepy. Aga okei, ma temast saan aru, tal naine ja väike laps (ja samas ei saa ka. No mida sa vahid teisi naisi, kui sul endal modellist naine käekõrval on?) Teistest ei hakka parem kirjutamagi.
Eile sättis noormees, esimesest lõigust, end minu kõrvale jalapresse tegema. Loomulikult jõllitas jälle südamest. No ja te teate mind, ma ei suuda ju vaikselt oodata. Pealegi, nagu ma olin niigi juba ennast ületanud ja kuu aega kannatanud seda passimist. Seega ma alustasin juttu. Muuhulgas sain teada, et noormees on pärit maalt vähekindlustatud perest, aga elab mitu aastat juba pealinnas. Ärge küsige, inimestel on imelik komme mulle igasugust kummalist infot jagada. Nüüd ootame. Kas jõllitamine jätkub, või võtab ta lõpuks julguse kokku ja avab Hamleti kaaned ning alustab lugemist. Kojulaenutamiseni läheb ilmselt veel aega.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar