Aasta hakkab vaikselt lõppema ja minul käib kokkuvõtete tegemine. Analüüsimine ja eesmärkide püstitamine.
Boonuseid sel aastal jõulude ajal välja ei maksta, sest seatud eesmärkidest olen suutnud vaid ühega hakkama saada. Napsu pole tõesti võtnud. Aga need muud, noh nendega on halvasti. Poolmaraton jooksmata, veganlusega pole ka algust teinud ja isegi korralikult armuda pole jõudnud. Kehvake aasta.
Siiski mitte. Eesmärke olen ma endale igal aastal seadnud ja meelega natuke selliseid saavutamatuid, et oleks ikka vaja vaeva ka näha. Lugesin hiljuti oma päevikuid ja just selle mõttega, et mida ma siis viimase kolme aasta jooksul olen endale eesmärgiks püstitanud ja kuidas mul on läinud. Tavaliselt ongi nii, et aastaga olen kuni kolm eesmärki teostanud. Aga nende teadlikult pandud eesmärkide kõrval on igasuguseid muid toredaid asju juhtunud, mida ma ei osanud, või ei julenud endale sõnastada.
Nii, et kui nüüd saavutustest rääkida, siis näiteks Ameerika, seda ma ei julgenud kunagi lootagi. Unistasin jah, seda küll, aga ei lootnud. Või Volli. Aastaid kirjutasin sellest, kuidas ma sooviks endale autot. Ja nüüd, kuidagi möödaminnes tuli ta minu õuele. Ka kodu on projekt, mis pisitasa liigub valmimise suunas. Jah, palju on veel teha, aga see mis on tehtud, on minu enda jaoks seda suurema väärtusega.
Seda aastat jääb iseloomustama veel üks eriomane joon. Suhted. Mitu nö poolikut suhet olen ära lõpetanud. Tõmmanud juhtme seinast välja. Sest, milleks? Milleks hoida kinni Nipernaadist, kui see suhe ei arene kuhugi? Aasta alguses rääksime temaga viimati ja siis ma küsisingi, et milleks? Meil pole midagi ühist, peale ühiste mälestuste. Me elame nii erinevaid elusid ja kui me selle nimel ekstra ei pinguta, siis meie teed ei ristu. Ja kas on vaja pingutada? Tema leidis, et võiks, mina arvasin teisiti. Rohkem pole meie teed ega kõnetraadid ristunud.
Poiste isa oli järgmine selline lõpetamata juhtum. Või noh, minu jaoks oli juba ammu lõppenud, aga mingil minule arusaamatul põhjusel sooviti hirmsasti sõber olla. Ja jälle, milleks? Ma ei taha enam temaga sõber olla. Mitte, et ma vihkaks, seda ei. Lihtsalt, ma ei tea, mõttetu. See asi on ennast ammendanud. Mul on ainult hea meel, et ta oma poegadega suhtleb ja ma teen oma parima, et see nii jätkuks. Aga ise ma ei näe vajadust temaga sõber olla. Suvest saadik on sellega olnud kõik.
Kolmas veidi märkimisväärsem lõpp saabus alles mõned nädalad tagasi. Üks suvaline tuttav, kellega on/off suhtlus on kestnud 4 aastat. Kirjutas mulle ja soovis kohtuda. Esiteks nõustusin ja siis hakkasin mõtlema, et aga milleks? Mis see mulle annab? Aga talle? Kirjutasin vastu, et sorry, aga ei. Sest üks õhtu on tore, aga edasi? Mõttetu. Raisatud aeg.
Pärast seda võtsin ette suurema puhastustöö oma näoraamatu kontaktide hulgas. 60% "sõpradest" jäid piisava põhjenduse puudusel alla küsimusele "milleks". Enamus kes alles jäid, on seal sellepärast, et ma, kas a) ei oma teisi ühenduses hoidmise võimalusi, või b) ma tahtsin neid alles hoida. Sest milleks hoida kinni millestki/kellestki, kes enam sinu elus mingit rolli ei etenda ja kelle väärused on sinu omast kardinaalselt erinevad? Ei, see võib ju iseenesest tore olla, kui sul on kontaktide hulgas 500+ nime, aga kui enamus neist sinuga ühendust ei hoia ja nende tegemised sulle korda ei lähe, siis milleks? Sest võidab see, kellel on surres Facebookis kõige rohkem sõpru? Ma ei ole Jesper Parve või Paljas Porgand, kus minu isik ongi minu sissetuleku allikas, et mul oleks vaja endale järgijaid koguda. Nii, et kahju mul polnud seda teha. Pigem vastupidi, kergendus. Jääb rohkem aega neile, kes mulle päriselt meeldivad ja kelle käekäik mulle korda läheb.
Mõned poolikud suhted on veel ripakil. Käsi ei tõuse lõpetama. Kuigi ilmselt peaks. Sest mitte lõpp pole raske, vaid raske on mitte loota, et juhtuks võimatu.
Boonuseid sel aastal jõulude ajal välja ei maksta, sest seatud eesmärkidest olen suutnud vaid ühega hakkama saada. Napsu pole tõesti võtnud. Aga need muud, noh nendega on halvasti. Poolmaraton jooksmata, veganlusega pole ka algust teinud ja isegi korralikult armuda pole jõudnud. Kehvake aasta.
 |
Nii, et kui nüüd saavutustest rääkida, siis näiteks Ameerika, seda ma ei julgenud kunagi lootagi. Unistasin jah, seda küll, aga ei lootnud. Või Volli. Aastaid kirjutasin sellest, kuidas ma sooviks endale autot. Ja nüüd, kuidagi möödaminnes tuli ta minu õuele. Ka kodu on projekt, mis pisitasa liigub valmimise suunas. Jah, palju on veel teha, aga see mis on tehtud, on minu enda jaoks seda suurema väärtusega.
Seda aastat jääb iseloomustama veel üks eriomane joon. Suhted. Mitu nö poolikut suhet olen ära lõpetanud. Tõmmanud juhtme seinast välja. Sest, milleks? Milleks hoida kinni Nipernaadist, kui see suhe ei arene kuhugi? Aasta alguses rääksime temaga viimati ja siis ma küsisingi, et milleks? Meil pole midagi ühist, peale ühiste mälestuste. Me elame nii erinevaid elusid ja kui me selle nimel ekstra ei pinguta, siis meie teed ei ristu. Ja kas on vaja pingutada? Tema leidis, et võiks, mina arvasin teisiti. Rohkem pole meie teed ega kõnetraadid ristunud.
Poiste isa oli järgmine selline lõpetamata juhtum. Või noh, minu jaoks oli juba ammu lõppenud, aga mingil minule arusaamatul põhjusel sooviti hirmsasti sõber olla. Ja jälle, milleks? Ma ei taha enam temaga sõber olla. Mitte, et ma vihkaks, seda ei. Lihtsalt, ma ei tea, mõttetu. See asi on ennast ammendanud. Mul on ainult hea meel, et ta oma poegadega suhtleb ja ma teen oma parima, et see nii jätkuks. Aga ise ma ei näe vajadust temaga sõber olla. Suvest saadik on sellega olnud kõik.
Kolmas veidi märkimisväärsem lõpp saabus alles mõned nädalad tagasi. Üks suvaline tuttav, kellega on/off suhtlus on kestnud 4 aastat. Kirjutas mulle ja soovis kohtuda. Esiteks nõustusin ja siis hakkasin mõtlema, et aga milleks? Mis see mulle annab? Aga talle? Kirjutasin vastu, et sorry, aga ei. Sest üks õhtu on tore, aga edasi? Mõttetu. Raisatud aeg.
Pärast seda võtsin ette suurema puhastustöö oma näoraamatu kontaktide hulgas. 60% "sõpradest" jäid piisava põhjenduse puudusel alla küsimusele "milleks". Enamus kes alles jäid, on seal sellepärast, et ma, kas a) ei oma teisi ühenduses hoidmise võimalusi, või b) ma tahtsin neid alles hoida. Sest milleks hoida kinni millestki/kellestki, kes enam sinu elus mingit rolli ei etenda ja kelle väärused on sinu omast kardinaalselt erinevad? Ei, see võib ju iseenesest tore olla, kui sul on kontaktide hulgas 500+ nime, aga kui enamus neist sinuga ühendust ei hoia ja nende tegemised sulle korda ei lähe, siis milleks? Sest võidab see, kellel on surres Facebookis kõige rohkem sõpru? Ma ei ole Jesper Parve või Paljas Porgand, kus minu isik ongi minu sissetuleku allikas, et mul oleks vaja endale järgijaid koguda. Nii, et kahju mul polnud seda teha. Pigem vastupidi, kergendus. Jääb rohkem aega neile, kes mulle päriselt meeldivad ja kelle käekäik mulle korda läheb.
Mõned poolikud suhted on veel ripakil. Käsi ei tõuse lõpetama. Kuigi ilmselt peaks. Sest mitte lõpp pole raske, vaid raske on mitte loota, et juhtuks võimatu.
Mulle väga meeldib see, kuidas sa suudad poolikuid suhteid lõpetada. Paljud ilmselt hoiavad kindlaid kontakte enda elus, et kogeda tähelepanu mida nad pakuvad. Või lihtsalt igaks juhuks? Ja analüüs, et mida suhtlus mulle annab? Aga talle?
VastaKustutaArvan, et paljud inimesed nii isegi ei mõtle. Mina suhtlesin kuu aega tagasi lühidalt enda eksiga Facebookis, lõpuks sain aru et see kontakt tõesti ei andnud mulle mitte kui midagi. Kui üldse, siis egolaks ja teisalt tiris negatiivseid mälestusi üles. Sest tema endiselt hüppab suhtest suhtesse, süüdistab naisi (mitte ennast), ei analüüsi enda suhete lõppu. On üleüldiselt õnnetu inimene. Tema küll tahtis suhelda, aga ta üldse tahab naistega kangesti suhelda. Kuigi ma isegi ütlesin konkreetselt, et ei näe teda enam kunagi sellise pilguga. Oskus lõigata ebaolulisi kontakte välja on oluline oskus elus.
No jah, ma ei tea kas ta nii imetlusväärne on, aga kuna hindan üle kõige konkreetsust ja läbipaistvust, siis sellised kahe otsaga suhted tekitavad ebavajalikult palju segaseid emotsioone. Ja nii igaks juhuks kellestki kinni hoida? Ma ei tea, milleks? Kui peaks kunagi vajadus tekkima, küll ma ta üles leian või tema mind. Ja kui ei leia, ju siis polnud väga vaja.
Kustuta