Järgnev tekst võib tulla üllatusena. Siiani olen ajanud risti vastupidist juttu. Ja mõistan, kui alltoodu näib võlts ja ebasiiras. Aga ma pean. Sest see oleks aus ja õiglane.
Ma olen viimasel ajal ette võtnud päris mitu lähedast ja neid halastamatult materdanud. Mul on selle pärast väga piinlik. See, et keegi on mulle ühel või teisel moel kunagi haiget teinud, pole tegelikult põhjus selleks, et ma neid avalikult tuuseldaks.
Inimestel minu elus on aja jooksul olnud erinevaid rolle ja eesmärke. Kindlasti ei ole ükski neist olnud läbi ja läbi halb, hirmus ja kohutav. Kaur kirjutas toredasti ühest raamatust ja sellest, et miks osad inimesed panevad raamatu hindeks 1, kuigi esimene pool raamatust meeldis neile väga ja alles lõpp kiskus kraavi? Et miks ei olda aus ja ei panda hindeks (5+1)/2? Et miks võetakse ainult see lõpuemotsioon ja selle põhjal antakse hinnang (link)? Mina olen vist ka just selline. Kõik see hea, mis kunagi oli, see on justkui väärtusetu, sest lõpp oli halb.
Ei, armas lugeja, kõik ei olnud kohutav. Ei saanud ju olla, kui sellest sündis neli ülivahvat tegelast. Ei saanud ju olla, kui mulle avati maailm, milleni muidu poleks küündinud. Ei saanud ju olla, kui minu eest hoolitsetakse ka pärast seda hirmsat ja kohutavat lõppu. Ei saanudki. Ja polnudki.
Oligi väga palju head, vahvat ja toredat. Oli rohkem häid aegu, kui halba. Tegelikult ka oli. Keegi ei sunni mind praegu neid sõnu kirjutama ja teile luiskama. Mul oli tegelikult hea abielu. Kõikide standardite järgi. Või noh, suuremalt jaolt ikka. Põhjused, miks ma näen praegu tagantjärgi kõike nii süngetes toonides, pole niivõrd temas, kui minus. Mina olin ammu enne temaga kohtumist katki. Tema ainuke viga oli selles, et ta ei osanud mind terveks teha. Ja kuidas ta olekski pidanud oskama? Ta oli ju ise ka alles laps.
Ma usun siiralt, et ta tegi oma parima. Paraku oli möödarääkimist. Tema parim ei olnud halb ega ebapiisav, see polnud lihtsalt see, mida mina tol hetkel vajasin. Ja nii see kahjuks läks. Tema tegi oma parima ja mina oma, aga vastuvõtja seisukohast ei olnud see parim.
Loomulikult on see minu blogi ja ma tahan endast jätta paremat muljet, kui ma tegelikult vääriksin. Kui see pole inimlik, siis mis on? Ma võiksin detailselt kirjeldada kõike seda, mida ma valesti tegin ja sellest poleks mingit kasu, ma olen juba võitnud teid enda poole. Iga minu puudujäägi puhul mõtleksite teie, et oh, ega's sa siis meelega ja kõigil juhtub. Tema puhul jälle mõtleksite, et on alles mölakas. Või siis jälle vastupidi. (Ma olen veendunud, et minu lugejate hulgas on ka selliseid, kes põlgavad mind ja hoiavad mu eksi poole.) Ühele tunned kaasa ja teise üle mõistad kohut.
Aga omalt poolt tahan ma kinnitada, et ta polnud koletis, ega psühhopaat. Ta oli aus mees. Ta tõi kõik oma raha koju ja ei löönud seda laiaks kasiinos, käraka ega naiste peale. Ta tegi kõvasti tööd, et oma perele kõik oluline tagada. Ta võis teha igasugust tööd, ta ei hoolinud sellest kui mainekas see oli, või mida naabrid temast arvavad. Tal oli hea huumorimeel. Ta ei vihastanud kergesti. Kordagi ei tõstnud ta minu vastu kätt. Ta vahetas mähkmeid, viis prügi välja ja pesi nõusid. No mida sa hing veel ihaldad, eks ole?
Ühesõnaga, mul on ääretult närune tunne, et olen jätnud temast kaabaka mulje. Ainus kaabakas siin olen mina. Kahetsen südamest ja püüan end muuta. Ausalt.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Ma olen viimasel ajal ette võtnud päris mitu lähedast ja neid halastamatult materdanud. Mul on selle pärast väga piinlik. See, et keegi on mulle ühel või teisel moel kunagi haiget teinud, pole tegelikult põhjus selleks, et ma neid avalikult tuuseldaks.
Inimestel minu elus on aja jooksul olnud erinevaid rolle ja eesmärke. Kindlasti ei ole ükski neist olnud läbi ja läbi halb, hirmus ja kohutav. Kaur kirjutas toredasti ühest raamatust ja sellest, et miks osad inimesed panevad raamatu hindeks 1, kuigi esimene pool raamatust meeldis neile väga ja alles lõpp kiskus kraavi? Et miks ei olda aus ja ei panda hindeks (5+1)/2? Et miks võetakse ainult see lõpuemotsioon ja selle põhjal antakse hinnang (link)? Mina olen vist ka just selline. Kõik see hea, mis kunagi oli, see on justkui väärtusetu, sest lõpp oli halb.
Ei, armas lugeja, kõik ei olnud kohutav. Ei saanud ju olla, kui sellest sündis neli ülivahvat tegelast. Ei saanud ju olla, kui mulle avati maailm, milleni muidu poleks küündinud. Ei saanud ju olla, kui minu eest hoolitsetakse ka pärast seda hirmsat ja kohutavat lõppu. Ei saanudki. Ja polnudki.
Oligi väga palju head, vahvat ja toredat. Oli rohkem häid aegu, kui halba. Tegelikult ka oli. Keegi ei sunni mind praegu neid sõnu kirjutama ja teile luiskama. Mul oli tegelikult hea abielu. Kõikide standardite järgi. Või noh, suuremalt jaolt ikka. Põhjused, miks ma näen praegu tagantjärgi kõike nii süngetes toonides, pole niivõrd temas, kui minus. Mina olin ammu enne temaga kohtumist katki. Tema ainuke viga oli selles, et ta ei osanud mind terveks teha. Ja kuidas ta olekski pidanud oskama? Ta oli ju ise ka alles laps.
Ma usun siiralt, et ta tegi oma parima. Paraku oli möödarääkimist. Tema parim ei olnud halb ega ebapiisav, see polnud lihtsalt see, mida mina tol hetkel vajasin. Ja nii see kahjuks läks. Tema tegi oma parima ja mina oma, aga vastuvõtja seisukohast ei olnud see parim.
Loomulikult on see minu blogi ja ma tahan endast jätta paremat muljet, kui ma tegelikult vääriksin. Kui see pole inimlik, siis mis on? Ma võiksin detailselt kirjeldada kõike seda, mida ma valesti tegin ja sellest poleks mingit kasu, ma olen juba võitnud teid enda poole. Iga minu puudujäägi puhul mõtleksite teie, et oh, ega's sa siis meelega ja kõigil juhtub. Tema puhul jälle mõtleksite, et on alles mölakas. Või siis jälle vastupidi. (Ma olen veendunud, et minu lugejate hulgas on ka selliseid, kes põlgavad mind ja hoiavad mu eksi poole.) Ühele tunned kaasa ja teise üle mõistad kohut.
Aga omalt poolt tahan ma kinnitada, et ta polnud koletis, ega psühhopaat. Ta oli aus mees. Ta tõi kõik oma raha koju ja ei löönud seda laiaks kasiinos, käraka ega naiste peale. Ta tegi kõvasti tööd, et oma perele kõik oluline tagada. Ta võis teha igasugust tööd, ta ei hoolinud sellest kui mainekas see oli, või mida naabrid temast arvavad. Tal oli hea huumorimeel. Ta ei vihastanud kergesti. Kordagi ei tõstnud ta minu vastu kätt. Ta vahetas mähkmeid, viis prügi välja ja pesi nõusid. No mida sa hing veel ihaldad, eks ole?
Ühesõnaga, mul on ääretult närune tunne, et olen jätnud temast kaabaka mulje. Ainus kaabakas siin olen mina. Kahetsen südamest ja püüan end muuta. Ausalt.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar