Lasin ennast käest

Teate seda igivana ütlust, et kui naine tanu alla saab, siis laseb end käest?

Loomulikult tahaks ma kohe täiesti kõrist kisendada, et ei, mina küll mitte kunagi. No ja ausalt öeldes, ma ei tea ka, kas ma olin ennast abielu jooksul käest lasknud või ei, sest mul puudub fotomaterjal. Ma mäletan seda, et ma olin oma kehakaaluga pidevalt hädas. Hormoonid rikkusid mu keha ära. Esiteks need hormoonid, mida ma võtsin, et rasedust vältida ja pärast juba rasedushormoonid. Ja iga kord kui ma sain oma kaalu juba enam-vähem normi, siis jäin ma jälle rasedaks (loe: olin täiesti vastupandamatu (jah, sõnamäng on taotluslik (jah, olen nilbe))).

Haruldane pilt minust koos sõbrannaga rannas. 

Nii et, ma tahaks öelda, et ma ei lasknud end käest, aga ma arvan, et oli aegu, kus ma olin üsna käest läinud. Jah, okei, ma ikkagi pesin ennast ja käisin viisakalt riides, aga ma tean, et mu välimusega ei oldud rahul.

Oluline element siinjuures on see, et ka see näis häirivat, kui ma enda eest hoolitsesin. Raske oli mõista, et ma meigin ja riietan end enda jaoks, mitte potentsiaalse partneri voodisse meelitamiseks. Ma vahepeal isegi proovisin meigi ja aluspesuvaba elu, aga tundsin end alasti. Ilma ühe ja teiseta.

Hiljem, kui ma juba paar aastat üksi olin olnud, siis mõned vanad tuttavad ütlesid, et ma näen nüüd parem välja - ergo, võtsin end taas kokku, kuna vaja ju uus mees hoovi lohistada?

Jah, ma tunnistan, ma hoolitsen oma keha eest praegu rohkem, kui varem. Kas see on seotud võimalustega, teadlikusega või tõesti, nii labane, kui see ka ei tundu - vallalisusega - seda ei ole ma adekvaatne hindama.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Kommentaarid