Ma lähen jälle ära. Üksi. Ilma lasteta. Kaugele. Ööseks. Kohe mitmeks. Fööni ja sirgendaja võtan ka kaasa. Aga lapsi mitte. Selline ema olen. Aasta parim halvim ema.
Aastatega olen ma emana kõvasti kasvanud. Mulle endale tundub. Ja ma ei räägi sellest, et ma oleksin emaks kasvanud, vaid ma olen kasvanud emaks. Olgu, fain, emalaadseks tooteks. Arvestades, et Kärbes on alles 10, siis mul on veel aega. Vanemad pojad pidid täiesti pooliku produktiga hakkama saama, aga alates kolmandast on juba liigile omased tunnused nähtavalt välja kujunenud. Kui päikeselise ilmaga, silmi kissitades, puude vahelt, minu suunas piiluda, siis paistan juba nagu päris.
Olgu, ma ei tee ennast rohkem maha. Aga vähem maha ka ei tee. Mul on olemas kuvand sellest, milline peab õige ema olema. Mul on isegi selliseid häid eeskujusid sõbrannade näol olemas. Sellepärast ma teangi, et mul endal on veel hiiglama palju arenemisruumi. Kuna mul elus kõik arenguetapid täiesti suvalises järjekorras esinevad, siis ma olen millegipärast veendunud, et minust saab väga vinge vanaema. Noh, kõik need vead, mis emana oma laste peal mitu korda järgi proovitud, neid ei pea enam tegema.
Aga täna ma veel ei ole vanaema, ainult ema. Bioloogilises mõttes. Noh, et minust on inimesed välja vupsanud (ärge sellesse sõnasse väga kiinduge, vupsamine see reaalis polnud. See oli vupsamise vastand. Sisuliselt olid nad juba poolenisti väljas ja kui nägid seda jubedat maailma ning mind nende emana, siis hakkasid nad nabanööri mööda sisse tagasi roomama, aga need arstid, noh, need ei lasknud. No ja vägikaika vedamine kestis seal ikka mõnda aega. Too graphic? Sorry, guys! No, not really 😝!). Aga lastel on selline vahva omadus, et nad instinktiivselt hoiavad oma esivanemate poole. Ükskõik kui jubedad need ka pole. Ja selleks hetkeks kui nad aru saavad, kui kohutavad nende vanemad tegelikult võrreldes normaalsete vanematega on, siis on nad jõudnud juba kiinduda. Noh, ja that's pretty much it. Nad ei sea oma vanemaid kahtluse alla. Teismeeas, siis küll, aga siis nad seavad kahtluse alla kõike.
Minu väänikud on alles selles eas, kus nad veel ei sea kõiki minu tegusid kahtluse alla. Mõnda küll, aga mitte seda üksi kodust ära käimise osa. Seda sean ma ise kahtluse alla. Et kas ma ikka peaks ära minema? Kas see pole minust alatu mõelda, et ma tahan oma lastest puhata? Ma ei saa siin isegi seda üksikema kaarti kasutada, sest kui ma oleksin koos mehega, siis ma ju ka ei saaks ära minna suvakalt. Öelda, et ma nüüd puhkan teist. Sest milline ema nii teeks? Põhimõtteliselt ise tingin olukorra, kus mind mitte nii kauges tulevikus, viiakse ühete kenasse mähkme ja talgilõhnalisse puhkemajja ja külastatakse korra-kaks aastas, ning küsitakse siis: "Noh, kas sa saad nüüd piisavalt meist puhata, mommy dearest?"
Aastatega olen ma emana kõvasti kasvanud. Mulle endale tundub. Ja ma ei räägi sellest, et ma oleksin emaks kasvanud, vaid ma olen kasvanud emaks. Olgu, fain, emalaadseks tooteks. Arvestades, et Kärbes on alles 10, siis mul on veel aega. Vanemad pojad pidid täiesti pooliku produktiga hakkama saama, aga alates kolmandast on juba liigile omased tunnused nähtavalt välja kujunenud. Kui päikeselise ilmaga, silmi kissitades, puude vahelt, minu suunas piiluda, siis paistan juba nagu päris.
 |
| I told my therapist about you |
Olgu, ma ei tee ennast rohkem maha. Aga vähem maha ka ei tee. Mul on olemas kuvand sellest, milline peab õige ema olema. Mul on isegi selliseid häid eeskujusid sõbrannade näol olemas. Sellepärast ma teangi, et mul endal on veel hiiglama palju arenemisruumi. Kuna mul elus kõik arenguetapid täiesti suvalises järjekorras esinevad, siis ma olen millegipärast veendunud, et minust saab väga vinge vanaema. Noh, kõik need vead, mis emana oma laste peal mitu korda järgi proovitud, neid ei pea enam tegema.
Aga täna ma veel ei ole vanaema, ainult ema. Bioloogilises mõttes. Noh, et minust on inimesed välja vupsanud (ärge sellesse sõnasse väga kiinduge, vupsamine see reaalis polnud. See oli vupsamise vastand. Sisuliselt olid nad juba poolenisti väljas ja kui nägid seda jubedat maailma ning mind nende emana, siis hakkasid nad nabanööri mööda sisse tagasi roomama, aga need arstid, noh, need ei lasknud. No ja vägikaika vedamine kestis seal ikka mõnda aega. Too graphic? Sorry, guys! No, not really 😝!). Aga lastel on selline vahva omadus, et nad instinktiivselt hoiavad oma esivanemate poole. Ükskõik kui jubedad need ka pole. Ja selleks hetkeks kui nad aru saavad, kui kohutavad nende vanemad tegelikult võrreldes normaalsete vanematega on, siis on nad jõudnud juba kiinduda. Noh, ja that's pretty much it. Nad ei sea oma vanemaid kahtluse alla. Teismeeas, siis küll, aga siis nad seavad kahtluse alla kõike.
Minu väänikud on alles selles eas, kus nad veel ei sea kõiki minu tegusid kahtluse alla. Mõnda küll, aga mitte seda üksi kodust ära käimise osa. Seda sean ma ise kahtluse alla. Et kas ma ikka peaks ära minema? Kas see pole minust alatu mõelda, et ma tahan oma lastest puhata? Ma ei saa siin isegi seda üksikema kaarti kasutada, sest kui ma oleksin koos mehega, siis ma ju ka ei saaks ära minna suvakalt. Öelda, et ma nüüd puhkan teist. Sest milline ema nii teeks? Põhimõtteliselt ise tingin olukorra, kus mind mitte nii kauges tulevikus, viiakse ühete kenasse mähkme ja talgilõhnalisse puhkemajja ja külastatakse korra-kaks aastas, ning küsitakse siis: "Noh, kas sa saad nüüd piisavalt meist puhata, mommy dearest?"
Kommentaarid
Postita kommentaar