Kas pole veider, kuidas ta tuleb? Alati ootamatult. Hiilib su selja taga ja enne kui sa jõuad arugi saada, mis toimub, on ta seal. Vaatab sulle otsa. Vallatult. Umbes nii, et "Kuule totu, ma olin ju kogu aeg siin, kuidas sa siis aru ei saanud!"
Ei, ikkagi naljakas. Sest sa ju ootasid teda. Pikkisilmi. Igal õhtul istusid akna all, käsipõsakil ja ootasid. Laup vastu udust aknaklaasi surutud. Vahel ootasid õhinal. Iga krabina peale oli sul kael õieli ja vaatasid paremale-vasemale, et äkki ta nüüd tuleb. Kohe-kohe ilmub nurga tagant välja. Unistasid, et kui ta ükskord tuleb, siis ikka korralikult fanfaaride ja trummipõrina saatel. Aga ta ei tulnud kunagi, kui sa teda innukalt ootasid.
Teine kord ootasid nagu muuseas. Noh, et vahet pole kas ta tuleb, sul muudki tegemist. Aga ise ikka salaja lootsid, et ta vaikselt liigub sinu poole. Kiikasid üle õla, aga teda polnud kusagil. Need vargsi ootamised on need kõige raskemad. Sest sa jõuad end juba veenda, et sa ei tahagi enam, et ta tuleks. Mõtled, et parem on kui ta kellegi teise juurde läheb.
Mõned korrad sulle juba näis, et sa oled ta leidnud. Paistis nagu päris. Katsid talle laua, tegid voodi üles ja üritasid teda kodustada. Aga see polnud tema. See oli keegi teine. Ta ainult paistis tema moodi. Ja sa olid juba nii väsinud ootamisest ja otsimisest, et sa mõtlesid, et las siis olla see teine. Pole küll päriselt see õige, aga vähemalt on keegi. Aga me mõlemad teame, et nii ei saa. Sa ei saa sundida midagi, mis olema ei pea.
Ja sa väsisid kõigest sellest. Ootamisest ja otsimisest ja sundimisest. Ja sa mõtlesid, et teda ei tulegi kunagi. Äkki sa olid millestki valesti aru saanud ja ta ei pidanudki kunagi tulema. Sa näed kuidas ta läheb hoopis naabrimehe poole ja loodad, et kui ta juba nii lähedale sinu juurde jõudis, siis ehk põrkab möödaminnes ka sinu poolt läbi. Võibolla nad ei saa naabrimehega läbi ja too saadab ta minema, nii nagu ta kõik eelmised on minema saatnud. Aga ei, paistab et neil läheb hästi. Ja sa pole ju kade, mitte meelega. Lihtsalt sul on kurb, et ta kunagi sinu juurde ei jõudnud.
Ning siis, kui sa oled juba loobunud, kuigi mitte lõplikult, aga siiski loobunud, siis sa näedki teda. Ta on su kõrval. Ja sa mõtled, et oota, kuidas see sai juhtuda? Ma ju olin valvel, ma ju ootasin, ma ju otsisin, kuidas ta ikkagi nii salakavalalt tuli, et ma ei saanud arugi millal ja kuidas? Aga vahet polegi, kuidas. Oluline on see, et ta lõpuks jõudis. Ja sa istud ning vaatad teda, mõeldes, kas sa julged üldse liigutada või iitsatada, äkki ta ehmub ja läheb ära. Sa oled hästi tasa-tasa, olles hingetu tema kohalolust. Kas ta jääb pikemalt su juurde või tõttab edasi? Kas teda oodatakse kusagil veel, agaramaltki kui sina oled teda oodanud? Kas ta teeb sinuga ainult nalja või on tal tõsi taga?
Sa vaatad kuidas ta istub sinu vastas ja surub küüned küpse mandariini koore sisse, naerukurrud tema silmade ümber on sügavad ja tõelised. Su pea vajub pisut paremale kaldu, kui sa jälgid tema suuri soonilisi käsi tsitruselise ümara kere ümber. Koored ragisevad ning praksuvad tema käte vahel, kui need paksu ebaühtlase maona puuvilja ümbert köögilauale pudenevad. Ja sind hämmastab, et sa ei tahagi püsti tõusta ja kraanikausist nuustikut tuua, et kleepuvad pritsmed laualt pühkida. Aga peamiselt ei suuda sa seda uskuda, seda et ta lõpuks ikkagi saabus. Nii salaja, peaaegu märkamatult. Nii tasa, nii tasa.
Ei, ikkagi naljakas. Sest sa ju ootasid teda. Pikkisilmi. Igal õhtul istusid akna all, käsipõsakil ja ootasid. Laup vastu udust aknaklaasi surutud. Vahel ootasid õhinal. Iga krabina peale oli sul kael õieli ja vaatasid paremale-vasemale, et äkki ta nüüd tuleb. Kohe-kohe ilmub nurga tagant välja. Unistasid, et kui ta ükskord tuleb, siis ikka korralikult fanfaaride ja trummipõrina saatel. Aga ta ei tulnud kunagi, kui sa teda innukalt ootasid.
Teine kord ootasid nagu muuseas. Noh, et vahet pole kas ta tuleb, sul muudki tegemist. Aga ise ikka salaja lootsid, et ta vaikselt liigub sinu poole. Kiikasid üle õla, aga teda polnud kusagil. Need vargsi ootamised on need kõige raskemad. Sest sa jõuad end juba veenda, et sa ei tahagi enam, et ta tuleks. Mõtled, et parem on kui ta kellegi teise juurde läheb.
Ühel hetkel sa lakkasid ootamast ja otsustasid otsida. Tõmbasid säärikud jalga, läki-läki pähe ja astusid välja. Kile tuul puhus sulle näkku ja sa mähkisid end suurräti sisse. Astusid palavikuliselt ühe juurest teise juurde. Haarasid möödujatelt nööbist ja uurisid, et ega nad pole teda näinud? Äkki ta on ära eksinud? Ehk on haigeks jäänud või õnnetusse sattunud? Sest sulle ju lubati, et ta on sinu poole teel.
Mõned korrad sulle juba näis, et sa oled ta leidnud. Paistis nagu päris. Katsid talle laua, tegid voodi üles ja üritasid teda kodustada. Aga see polnud tema. See oli keegi teine. Ta ainult paistis tema moodi. Ja sa olid juba nii väsinud ootamisest ja otsimisest, et sa mõtlesid, et las siis olla see teine. Pole küll päriselt see õige, aga vähemalt on keegi. Aga me mõlemad teame, et nii ei saa. Sa ei saa sundida midagi, mis olema ei pea.
Ja sa väsisid kõigest sellest. Ootamisest ja otsimisest ja sundimisest. Ja sa mõtlesid, et teda ei tulegi kunagi. Äkki sa olid millestki valesti aru saanud ja ta ei pidanudki kunagi tulema. Sa näed kuidas ta läheb hoopis naabrimehe poole ja loodad, et kui ta juba nii lähedale sinu juurde jõudis, siis ehk põrkab möödaminnes ka sinu poolt läbi. Võibolla nad ei saa naabrimehega läbi ja too saadab ta minema, nii nagu ta kõik eelmised on minema saatnud. Aga ei, paistab et neil läheb hästi. Ja sa pole ju kade, mitte meelega. Lihtsalt sul on kurb, et ta kunagi sinu juurde ei jõudnud.
Ning siis, kui sa oled juba loobunud, kuigi mitte lõplikult, aga siiski loobunud, siis sa näedki teda. Ta on su kõrval. Ja sa mõtled, et oota, kuidas see sai juhtuda? Ma ju olin valvel, ma ju ootasin, ma ju otsisin, kuidas ta ikkagi nii salakavalalt tuli, et ma ei saanud arugi millal ja kuidas? Aga vahet polegi, kuidas. Oluline on see, et ta lõpuks jõudis. Ja sa istud ning vaatad teda, mõeldes, kas sa julged üldse liigutada või iitsatada, äkki ta ehmub ja läheb ära. Sa oled hästi tasa-tasa, olles hingetu tema kohalolust. Kas ta jääb pikemalt su juurde või tõttab edasi? Kas teda oodatakse kusagil veel, agaramaltki kui sina oled teda oodanud? Kas ta teeb sinuga ainult nalja või on tal tõsi taga?
Sa vaatad kuidas ta istub sinu vastas ja surub küüned küpse mandariini koore sisse, naerukurrud tema silmade ümber on sügavad ja tõelised. Su pea vajub pisut paremale kaldu, kui sa jälgid tema suuri soonilisi käsi tsitruselise ümara kere ümber. Koored ragisevad ning praksuvad tema käte vahel, kui need paksu ebaühtlase maona puuvilja ümbert köögilauale pudenevad. Ja sind hämmastab, et sa ei tahagi püsti tõusta ja kraanikausist nuustikut tuua, et kleepuvad pritsmed laualt pühkida. Aga peamiselt ei suuda sa seda uskuda, seda et ta lõpuks ikkagi saabus. Nii salaja, peaaegu märkamatult. Nii tasa, nii tasa.
Kommentaarid
Postita kommentaar