Minu käest on väga tihti küsitud, et kuidas ma neljaga hakkama saan, sest nemad ei tule ühegagi toime? No jah, esiteks see, kas ma saan hakkama, on omaette teema. Teine asi on see, et mõni laps on hõlpsamini hallatav, kui teised.
Esimese kolme lapsega ei õppinud ma mitte midagi uut. Mähkmeid vahetada ja vannitada oskasin ma juba ammu enne lapsevanemaks saamist. Ma ei mäleta, et rinnaga toitmine oleks olnud mingi suur väljakutse. Hiljem roomamised, käimised, istumised, see oli nagu lapsemäng - loomulik. Ja siis tuli Kärbes. Ja ta oli vaevalt nädal aega vana, kui ma mõtlesin, et vot, see inimene õpetab mulle nüüd asju, millest ma siiani olin ainult "Pere ja Kodu" "Beebi" rubriigist lugenud.
Ma pidin õppima, kuidas last toita, kuidas teda roomama õpetada, käima, rääkima, õppima. Nagu ta oleks mul esimene! Kõik oli täiesti teistmoodi, kui siiani. Kõik need käigud, mis mul jäid kolme esimesega tegemata, tegin ma kolmekordselt tagasi temaga. Kui ta oleks olnud mul esimene, noh, siis ma vist oleks ka mõelnud, et kuidas need mitmelapselised üldse hakkama saavad. Nii et, nüüd ehk mõistate, miks ma nelja juures lõpetasin ja mõte viiendast paneb mul vasaku silma tõmblema.
Nüüd algasid Kärbsel kohustuslikud ujumistunnid. Ta on juba septembrist saadik nendest jauranud ja eelinfot lüpsnud. No ei osanud mina ka arvestada, et ta pole nagu teised. Või nagu mina. Noh, et ujumine on miski, mis tuleb loomulikult, mis voolab meil veres.
Käis esimeses tunnis ära ja teise keeldub minemast. No lihtsalt ei! Ütleb, et tema vihkab ja ei oska ja ei taha. Mis mõttes, ma ei saa aru? Kuidas see võimalik on? No olgu, teoreetiliselt ma saan aru, et on olemas inimesed, kes ei uju, nad ei oska. Aga see on minu jaoks sama keeruline kontseptsioon nagu inimesed, kes ei oska inglise keelt. Kuidas see võimalik on? Vahemärkusena: inglise keeles on Kärbes oma klassi parim.
Niisiis, nüüd ma pean temaga koolivaheajal hakkama eraldi ujumistundides käima. Teate, ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et üks laps oskab olla nelja eest. See on hämmastav. Õnneks on kogu see asi mõjunud meie omavahelistele suhetele väga positiivselt. Nii lähedane pole ma teiste poistega olnud ja nüüd vist võib küllalt julgelt väita, et ei saa ka. Seega, ma otseselt ei kaeba. Hämmastun, seda küll, aga ei kaeba.
Esimese kolme lapsega ei õppinud ma mitte midagi uut. Mähkmeid vahetada ja vannitada oskasin ma juba ammu enne lapsevanemaks saamist. Ma ei mäleta, et rinnaga toitmine oleks olnud mingi suur väljakutse. Hiljem roomamised, käimised, istumised, see oli nagu lapsemäng - loomulik. Ja siis tuli Kärbes. Ja ta oli vaevalt nädal aega vana, kui ma mõtlesin, et vot, see inimene õpetab mulle nüüd asju, millest ma siiani olin ainult "Pere ja Kodu" "Beebi" rubriigist lugenud.
 |
| Kärbes veekogu ääres. |
Ma pidin õppima, kuidas last toita, kuidas teda roomama õpetada, käima, rääkima, õppima. Nagu ta oleks mul esimene! Kõik oli täiesti teistmoodi, kui siiani. Kõik need käigud, mis mul jäid kolme esimesega tegemata, tegin ma kolmekordselt tagasi temaga. Kui ta oleks olnud mul esimene, noh, siis ma vist oleks ka mõelnud, et kuidas need mitmelapselised üldse hakkama saavad. Nii et, nüüd ehk mõistate, miks ma nelja juures lõpetasin ja mõte viiendast paneb mul vasaku silma tõmblema.
Nüüd algasid Kärbsel kohustuslikud ujumistunnid. Ta on juba septembrist saadik nendest jauranud ja eelinfot lüpsnud. No ei osanud mina ka arvestada, et ta pole nagu teised. Või nagu mina. Noh, et ujumine on miski, mis tuleb loomulikult, mis voolab meil veres.
 |
| Porisev Kärbes. |
Käis esimeses tunnis ära ja teise keeldub minemast. No lihtsalt ei! Ütleb, et tema vihkab ja ei oska ja ei taha. Mis mõttes, ma ei saa aru? Kuidas see võimalik on? No olgu, teoreetiliselt ma saan aru, et on olemas inimesed, kes ei uju, nad ei oska. Aga see on minu jaoks sama keeruline kontseptsioon nagu inimesed, kes ei oska inglise keelt. Kuidas see võimalik on? Vahemärkusena: inglise keeles on Kärbes oma klassi parim.
Niisiis, nüüd ma pean temaga koolivaheajal hakkama eraldi ujumistundides käima. Teate, ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et üks laps oskab olla nelja eest. See on hämmastav. Õnneks on kogu see asi mõjunud meie omavahelistele suhetele väga positiivselt. Nii lähedane pole ma teiste poistega olnud ja nüüd vist võib küllalt julgelt väita, et ei saa ka. Seega, ma otseselt ei kaeba. Hämmastun, seda küll, aga ei kaeba.
Kommentaarid
Postita kommentaar